Nüüd on siis selge...

...et kõiges on süüdi bakterid. Päriselt ka. Nad on süüdi nii maailma alguses kui lõpus. Ja kohe kindlasti on kõigil neil pealt kahekümne inimese, kes sel nädalavahetusel Mõisamaale kogunesid, et Gaia Akadeemia esimesele lennule avapauk anda, kas siis mingisuguste bakterite defitsiit või hoopis üledoos. Sest ükski bakteritega rahumeelses lepingus elavatest inimestest ei soovi ju teha revolutsiooni. Mäletate ikka revolutsiooni definitsiooni ajalooõpikutest? – kui valitsev klass ei saa ja alamklass ei taha enam vanaviisi edasi elada... – et siis nagu tekib revolutsiooniline situatsioon. Vaat meie seltskonnal on see pisut teistmoodi. Esiteks ei liigita me endid klassidesse, sest mida sa siin liigitad, kui kokku saavad ülikooli professor ja akadeemik, kristallide mõjujõudu usaldav optimistlik lillelaps ja sarkastiline kirjatsura. Tähtis pole mitte see, kes me kõrvalseisja pilgule tundume, oluline on see, et meie arusaamad elu edasi kulgemise võimalikkusest emakese Maa peal on nii paganama ühesugused, et kangesti tekib kahtlus nagu oleks Universumil tõepoolest villand saanud pidevast peamurdmisest, kuidas olemasolevale Maad katvale rahvahulgale teist planeeti juurde leida, et ta lihtsalt puhus meid Gaia Akadeemiasse kokku. Andes meile vabad käed ja usalduse – muutke maailma. Muutes mõtteviisi. Sest vana ja kehtiva süsteemi asemele uue loomiseks ei piisa ainult uue tapeedi panemisest või iluornamentide akna kohale riputamisest. Seekord tuleb uus luua bakteritasandilt alustades. Ja muide, kas te panite tähele peaaegu täielikku sarkasmi puudumist senikirjutatus...

Mõisamaal asub Väikese jalajälje kogukond. Arvatavasti samamoodi Universumi energiast tõuke saanud inimeste grupp, kes tänu oma visioonile ning tegusale ettevõtlikkusele on tänaseks loonud oma mikroühiskonna, mis toimib tänu nende endi tahtele ja tegutsemise soovile. Gaia Akadeemia esimesel linnukesel (ehk siis meie grupil) oli au oma kursus avada justnimelt selle kogukonna puu ümber kogutud kivispiraali kõrval, püüdes energiat neljalt ilmakaarelt ning taevalt ja maalt. Eks kõrvaltvaatajaile võib tunduda see rituaal pisut kummaline ning arvata on, et meid päeva jooksul filmimas käinud ERRi Maahommiku filmitrupp peab meid ektsentrikutest veidrikeks, kes on kokku tulnud loodust õppima. Vähemalt niimoodi küsitles mind õhtuse märkmikutegemise ajal suure karvase mikrofoniga näitsik ning kui ma siis talle oma raske käsitöö tegemise kõrvalt pisut kärbseid pähe ajasin, mainides muuhulgas, et ega mina küll karjaloom ei ole, ma ikka üksiku hundina ulguja... siis ma arvan, et armsad Maahommiku vaatajad võivad heal juhul näha minu punaseks värvunud kondiseid sõrmi märkmikku nõelumas, aga minu häält nad vaevalt kuulevad. See-eest andis tagapingis istunud Jüri väga tõsise ja pisut pühalikult kõlava intervjuu, miks me kõik ikkagi siin oleme ja ’tulge ka!’. Kõik õige! Me ju tahame muuta maailma ja mõtteviisi ning jagada kõigiga oma kas siis iseendi peas ammugi küpsenud mõtteid ja ideid või alles teistega kokku saades settinud visioone sellest, kuidas me seda maailma ikkagi muuta saaksime. Sest iseendid oleme me juba muutnud. See algus on tehtud. Ja kui me ei saagi kogu au selle eest endale (mäletate ikka jah – kõiges on süüdi BAKTERID), siis natuke ikka.

Ja natuke saame aupaistet laenata kõigi nende inimeste ümber, kes meid inspiratsiooniga üle kallavad, meile oma kogemusi ja tarkust jagavad ning kes meid usaldavad, rääkides meile asju, mida laiemale ringile ilma pikema seletuseta mitte jagada ei saa. No näiteks, miks ikkagi on täiesti okei istuda peaaegu et võhivõõra mehe põlve peale ning leida, et see on jumala normaalne :) Või siis võrgutada ära kohalik kass (tegelt vist võrgutas tema mind) niiet asi lõppeb kaisus magamisega. Ja misasi on pseudokogukond... et kui me niimoodi natukese haaval üksteisega kokku saame ja oma häid ning limpsitud külgi näitame, siis me tegelikult see päris kogukond veel ei ole. Tuleb üksikule saarele minna, onn ehitada, õled maha laotada ning siis on paari kuu pärast näha, kes kellega käib, kes kelle ära on söönud... närvid ikka, närvid... ning mismoodi see meie kogukonnakene tegelikult töötama hakkab. Pakun, et mina olen pärast esimest kolme päeva põgenenud saare kõige kaugemasse nurka, kus mind keegi üles ei leia, kirjutan hoogsalt memuaare koopa seintele ning söön magustoiduks puuõõnsustes leiduvaid tõuke ja mardikaid. Mis aga ei tähenda sugugi seda, et ma ei sooviks nende minuga koos saarele tulnud inimestega koostööd teha. Vastupidi. Nagu üks meie hulgast nii armsasti ütles – vaja on üles leida need MINU inimesed. Need õiged. Ja nendega ei ole vaja luurele minna. Ega ka mitte võidelda millegi vastu. Sest meil on vägivallatu revolutsioon. Ta pigem selline vallatu. Üdini positiivne. Just selleks me sinna Gaia Akadeemiasse kokku kogunesimegi – haakuda ühe suure visiooni väikesteks killukesteks ning üheskoos püüelda uue lillemosaiiki meenutava ühiskonna loomise poole. Aho!... 

nomaitea, kullakesed, võtaks selle Aho asemele midagi kodukootud ja armsat... maitea... kasvõi juhhei või ahah või jajah või... no ütleb google, et aho tähendab jaapani keeles idiooti... :) 

Kuigi laulurästa tapmine...

...pidavat olema kõige hirmsam patt, on see siiski väga lihtne – tuleb laulmine ära keelata. Piisab noka kinni sidumisest. No igaks juhuks võib siiski tiibu ka kärpida, muidu äkki lendab kuhugi mujale, kus nokk lahti päästetakse. Ja võibolla lõikaks ära jalad. Et ei suudaks sidemeid noka ümbert maha kraapida. Aga laul on siiski kõige tähtsam. Sest mis on laulurästas ilma lauluta? Rästas? Lihtsalt lind? Tundmatu liik? Kui tal identiteedikriis tekib, äkki migreerub soojale maale. Meie ju võime minna, mis sest, et me jumala eest kedagi siia ei taha. Meile on maailm valla. Aga ainult meile. Ja sedagi ainult siis, kui me teeme täpselt nii nagu kirja on pandud. Ilma lauluta. Ei, ümiseda ka ei tohi. Või kui, siis ainult koos teiste ümisejatega. Unisoonis. Aga lendlehed on meil vabadusest. Laulvast revolutsioonist. Kõik tuleviku nimel. Millise tuleviku? Valged karbid, mustad karbid, kollased karbid, lillad karbid... Absoluutselt identsed. Matemaatilise täpsusega. Hermeetiliselt suletud. Üksteisest ohutus kauguses. Kõigile meeldib ju. Sest laulurästas on vait. 

Naiste kõige avameelsemad jutud...

..on tavaliselt sünnitustest. Ei, mehed, me ikka räägime seksist küll, aga see kuidagi ei taha nii väga avameelseks kulgeda... Aga sünnitamine.... oh, niipea kui üks mainib midagi, nii läheb lahti. Sünnitusmemuaarid. Kes kuidas ja kui kaua ja kui valus oli ja kui jobu ämmaemand ikka sattus. Eks mul ole ka ühte koma teist pajatada, neli last ikkagi. Aga nõuka-aegsed sõbrantside sünnitusjutud on ikka klass omaette. Mina oma üksiku eesti pinnal vabadusajastul Jõgeva provintsihaiglas maha saadud sünnitusega ei saa ligilähedalegi neile seiklustele. Ja kolm eelnevat kuuluvad üldsegi heaoluriigi Soome pehmete tingimuste kaissu. Mis muidugi ei vähenda karvavõrdki sünnitamise kogemust minu jaoks. Ma ikka veel mäletan seda tänast päeva 22 aastat tagasi, kui ma bussiga Jorvi haigla poole vurasin, et oma esimest tütrekest sünnitada. Ma juba teadsin, et ega mul selle tegevusega kaua aega ei lähe, kiire tüdruk, nagu ma olen. Jorvi haiglas oli parasjagu vaba suure vanniga tuba, kuhu mind siis lahkesti lubati, mistõttu sain oma valusid soojas vannivees kannatada. Iseenesest oli see täitsa mõnus ning ma kardan, et selfidetegemise nakkus oli meil juba toona kallal, sest minu pildialbumis on päris mitu pilti ühest suure kõhuga naisest suures vannis. Sündsuse nimel ei tohiks neid avalikes kanalites levitada, kuigi need on enam-vähem ainsad tõelised tõendusmaterjalid sellest, et mul ka vahetevahel rinnad täitsa olemas on... Aga Grete oli meil siis ainuke õhtune lapsuke ning kuigi ma ei mäleta, kas lund sadas juba siis kui ma alles sünnitasin, siis kohe kindlasti langes akna taga suuri kauneid lumeräitsakaid sel ajal kui ma oma Gretekesega palatisse jõudsin. Ma olen alati imestanud selle üle, et oma lapse lõhna tundsin ma juba siis, kui ta alles kõhuelanik oli. Maailma parima tunde esikolmikusse kuulub kohe kindlasti see, kui oled oma äsjasündinud lapse rinnale saanud ning teda nuusutanud. Minu. Minu oma. Mina ise. Armastus käeulatuses. Ja siis saab sellest armastusest muidugi krutskeid täis kaheaastane ja täpihaiguses kolmene ja väike kuri päkapikk ja... põue mahtuv suur tükk... armastust. Igavesti.