Äsjamöödunud Oscarite ja gloobuste...

...kuldses tähetolmus valguskiirusel kihutanud Mandariinidele mõeldes, otsustasin ära vaadata selle Ida, mis meie mehikestest pisut kuldsema säraga finishisse jõudis. Ega ma pole tegelikult kunagi eriti tõsiselt neid auhindade jagamisi võtnud, väga harva on juhtunud nii, et see niinimetatud kõige parem on ka minu arvates kõige parem... no ja teada ju on, et minu maailmas olen mina ise see maailma naba... Aga seekord tunnistan ausalt, et oleksin meie Mandariinidele kohe ise selle Oscari käte vahele pistnud – päris tükk aega pole midagi nii hingeminevat näinud. Filmi tegevuse andis üle kanda ükskõik millisesse maailma nurka ning polnud mingit tähtsust, mis rahvusest olid need kes mandariine kasvatasid... need oleks võind samahästi ka kiivid olla. Eriti sobisid mulle kinematograafilisest seisukohast korduvad stseenid – no ikka need laualükkamised töökojas... igaühel oma eesmärk täita. Ja kuna muusika ning helitaust olid seekord lausa ’perfect’, siis mida sa hing veel ihaldad. Olen nüüdseks vaadanud neli korda ning arvan, et mingil hetkel vaatan aga jälle uuesti. Aga Ida’st pidin hoopis rääkima. Filmi ülesehitus samalaadne ehk siis minimalistlik, kuid must-valge. Küllap oli nii värvide puudumisel kui enamike stseenide fookusest välja asetusel tegijate meelest äärmine sügavamõtteline tähendus seoses filmi teemaga. Filmi mõte kadus minu jaoks ära hetkel, mil Ida kenasti suitsu ette pani ja pudelist jooma hakkas ning enamik fookusest väljas stseene tekitasid mus tunde ekraani ülespoole lükata. Ma saan aru küll, mida öelda taheti – ega siis orvuks jäänud ja kristlikus konvendis kasvatatud tüdruk, kes äkki oma tädi juurde peab sõitma, kellele külma kõhuga teatatakse, et ta on tegelt hoopis juudi vanemate laps, kes on maetud kuhugi tundmatusse metsa ning lisaks selgub, et tema ainus elus sugulane on joodik ja lits, ei suudagi kõike seda korralikult seedida, eriti kui see on tema esimene käik ’päris’ maailma rüppe ning tagasi naastes ootab teda igavene armastus Kristust teeniva nunnaelu näol. Loomulikult tuleb talle kiusatuseks ka ilus saksofoni (alt-saksofoni, mmmmm, sexy!!) mängiv noormees saata, kes neiul kenasti pea segi suudab ajada. Pisut kurvaks tegi mind hetk, mil Ida tädil aknast välja hüpata kästi – no ta päris kindlasti ei olnud sellist lõppu väärt... puhas masendus tekib niimoodi ju... leidis kenasti oma kalli õeraasu, tema mehe ja poja säilmed üles ning nüüd siis aknast alla... Temasugune tugev naine oleks kohe kindlasti suutnud uuesti alustada. Ja kallis Ida – niimoodi küll ei tehta! Kõigepealt magad mehega, lased tal rääkida muinasjutte sellest, kuidas ta su kaasa võtab ja mis siis saab... ning jätad ta siis maha ja jalutad oma konventi tagasi. Kas sa mehe tunnetele ei mõelnud ka? Ei näinud, mis tema silmadest peegeldus? Mnjah. Kuidas erines see film tavalistest Hollywoody ’sügava’ sisuga linateostest? Tegija oli poolakas. Kes ei ela Hollywoodis. Minu sügav respekt kuulub seejuures poolakatele ja nende usu tugevusele ning kui see film ka muud ei andnud, siis... poola keelt sai kohe päris mitukümmend minutit harjutatud. Elagu Mandariinid! Amps. 

Kui pliidi peal piima soojendada...

...siis samal ajal ei ole vaja minna oma tuppa tõlketööga tegelema. Esiteks muidugi ei saa seda hirmsat kõrbehaisu enam kuidagi majast välja, sest akende lahtihoidmine südatalvel võrdub enam-vähem nullilähedase toatemperatuuri kiire saavutamisega ning seal ei aita ka kõigi villaste sokkide väljaotsimine. Teiseks tuleb tänada taaskord meie koduvana, kes mind viimasel hetkel enne totaalset söestumist kööki ajas ning suurema õnnetuse ära hoidis. Kõige kurja juur on muidugi meie vana aasta lõpus sussid püsti visanud mikrolaineahi, mis suutis meie tillukese tarbimise juures vastu pidada vaid paar aastakest. Kuigi ma lugesin talle moraali ja tõin eeskujuks meie kõige esimest Soomest ostetud Whirlpooli mikrokat, kes kenasti 18 aastat meid teenis, ei kõssanud see uuem keeru-veeru enam midagi ning keeldus totaalselt piima soojendamast. Ma saan ju aru küll, et meie totaalse tarbimisajastu mantra nõuabki kiirelt väsivate kodumasinate valmistamist ning aina uute ja ’nutimate’ vidinate muretsemist, aga ega see ei tähenda, et ma sellega nõus oleksin. Millal ma enne nõus olen olnud... Kõik kokkulepped, nii ühiskondlikul kui sotsiaalsel tasandil on keegi teinud ilma minuga kokku leppimata. Seega ei kavatsegi ma osta uut mikrokat, vaatan uksele kinnitatud lipakat rõõmsa smaili ja tekstiga ’ei tööta’ ning keedan piima pliidi peal. Tavaliselt õnnestub see mul ilma kasside ja kojujõudva lapse lõhnataju traumeerimata... Järgmine samm on potis popkorni küpsetamine... 

Hommikul ärgates...

...ei tea mitte kunagi, mis ees ootab. Iga uus päev on nagu kingitus. Tundmatu ja salapärane. Täna hommikul näiteks avastasin postkastist kirja maailma otsast (no kus mujal see Austraalia ikka on) palvega tõlkida üks luuletus. Pahaaimamatult avasin kaasapandud lingi ja... tardusin. Ei, ei olnud viirus ega pornolink ega üldse midagi sellist. Oli imekaunis klaveripala mille all Virve Osila luuletus Ema. Ja jättes kõrvale fakti, et mu silmad vaevu läbi pisarate üldse midagi seletasid, rääkis see luuletus minuga... mis rääkis, see karjus mulle näkku. Inglise keeles. Muidugi ma tõlkisin selle kohe ära. Ühe hingetõmbega. Ja nii ta jääbki. Sest ma ei kujuta ette, et suudaksin seda ’lihvida’. Sest see ei olnud luuletus... see oli tunne... selline tunne:

One night there was a sudden light inside my room

My mother came from land so far beyond

And smiling to me asked to stay a while

To rest her feet by sitting on my chair

I felt so happy as my mouth got dry

I was a child again with pigtails in my hair

She took new bows, so bright and red

And made my hair, like heaven it felt to me

Then out of her pocket she took a piece of black bread

I ate it all, best food there is to be

Mom said – don’t stay in grief, my daughter dear

And I can come again, stay near...

By saying so, she disappeared

Into the morning mist without a sign

I tried so hard to hold back tears

So I could see my mother yet another time

Eestikeelne originaal kõlab selliselt:

Ühel öösel valgeks läks mu tuba

Ema külla tuli mälestuste maalt

Naeratades palus, tütrekene luba

Veidikeseks toolil jalgu puhata

Suurest rõõmust kuivaks läksid huuled

Jälle lapseks sain, kaks pikka patsi peas

Ema lehvid võttis punased ja uued

Palmikusse punus, küll see oli hea

Siis ta taskust võttis kääru musta leiba

Oi see maitses hästi, kõik ma ära sõin

Ema ütles: tütar, ära leina,

Siis ma jälle külla tulla võin

Ja ta kadus hommikusse uttu

Ei ma näinud kuhu suundus memme tee

Tagasi ma hoidsin kõigest hingest nuttu

Et mu ema saaks mind külastada veel (Virve Osila)

Life works in mysterious ways. You never know in the morning what the day can bring to you. This morning I had a letter waiting for me in FB (from Australia of all places) with the request of translating a poem. Without suspicions I opened the attached link and... froze. Nope, it wasn’t a virus or some porn movie or anything of the sort... it was a wonderful piece of music accompanied by the poem about mother (author Virve Osila). In spite the fact that I could not see much through tears, this poem spoke to me... in English... of course I translated it. In one breath. To my own mother...