Tunnen kaasa kõigile inimestele...

…kes kunagi bussiga pole sõitnud. Kes ainuüksi oma mugavates või vähem mugavates autodes uhkes üksinduses lemmikmuusikat kuulates ühest paigast teise vuravad. Nad ei tea üldse, mis päris elus toimub. Saatuse tahtel olen mina oma elu jooksul lugematu arv bussiistmeid ära kulutanud ning tohutul hulgal kilomeetreid maha sõitnud. Aga ikka õpin. Näiteks seda, et 5€ rahatähte pole mõtet bussijuhile anda. Ta küll kõlistab sulle rõõmsalt kopikaid tagasi, aga kuna minu silm neid uusi rahatähti eriti ei erista (hämaras veel kõige vähem), siis avastan ma alles hiljem kodus, et nii umbes täpselt kaks eurot on puudu… Bussis on kõik avalik ja kõik teavad kõigist kõike. Kes millal ja kuskohast peale tuleb ning kuhu sõidab, mida teeb, kuidas lastel läheb, kuidas vanemate tervis on. Ja kui ma vähegi viitsiks tähele panna ning kuulata, siis ma teaks vist vähemalt kolme igahommikuse kaassõitja raamatujagu memuaare vene ajast, nõuka-ajast ja praegusest ajast. Kusjuures see sõna ’praegune’ on otse loomulikult halvustava varjundiga. Muidugi juhul, kui nad suudavad kõlaritest kostuvast Raadio Elmarist või Raadio Kahest nii palju üle karjuda, et ma oma traditsiooniliselt neljandasse istmeritta ikka sõnu seletan. Seda, et ma iga kord neljandasse ritta istun, panin ma tähele eelmise aasta detsembris, pärast paarikuist aktiivset bussikasutust. Ju see midagi tähendab… või siis ma ei viitsi kaugemale minna… Aga tegelikult on neid memuaare tunduvalt mõnusam kuulata kui näiteks õhtupoolset bussiteenust nii paarinädalaste intervallidega kasutava eesti soost, tema enda sõnul vene sõjaväe läbi teinud aga kohaliku ’aborigeeni’, ebamäärases vanuses oleva ning enne bussireisi aimamatus koguses alkoholi ära tarbinud mehe eesti-vene segakeeles 15 minutit vältavat heietust jumal-teab-millest. Sekka kohtlased naerukõkutused. Esialgu üritasid bussijuhid temaga dialoogi pidada. Nüüdseks on see sündmus taandunud monoloogiks. Vägisi tekib mul vahel tahtmine bussiaknale bussiluulet kirjutama hakata. No nii nagu rongis on rongiluule. Sest tegelikult on bussis tore. Kõik on lahked ja sõbralikud. Kui näiteks bussiuks kinni ei püsi, siis lähim reisija pakub koheselt abi seda sõidu ajal kinni hoidma. Või kui uuemat sorti piletiaparaadi sihverplaadil põleb nii võimas tuli, et hommikuti bussijuhti pimestab, siis samamoodi leidub alati keegi abivalmis isik, kes tule millegagi kinni katab. Mida on teil, autoga vurajad, siia vastu panna? Tulge rahva sekka, saate piisavalt sotsialiseeruda ning õigeks ajaks koju või tööle. Bussipilet veel väga kallis ka pole… kui paras raha otsida :)

Grand finale...

…ehk Lohusuu juubelipidu sai lõpuks läbi. Kuigi ma iga kord üritust korraldades omaenese närvid traadilokkideks keeran ning iga kord ütlen, et ma enam midagi taolist ette ei võta… on mul arvatavasti see korraldamisepuue ka veel. Nähtavasti emapiimaga sisse söödetud. Tulevad kohe silme ette õndsad kultuurimaja-ajad Laiusel. Siis kui veel kultuuri oli. Kui kultuurimaja oli. Ja inimestel oli koht kuhu minna, koos mängida, laulda, tantsida, lihtsalt aega veeta. Eile õhtul ütles Lohusuu vallavanem (minuga tantsu keerutades), et kooli saal jääb meie sammudele pisut väikseks. Ma siis soovitasin tal oma kohustusi tõsiselt võtta ning Lohusuusse korralik maja ehitada, kus pidusid võiks korraldada. Mees lubaski. Meest sõnast… või kuidas? Igatahes läks peaaegu kõik nii nagu ette oli nähtud. Vilistlasi oli piisavalt, esinejad lapsed tublid ja ma ise suutsin oma klaverisaatega hakkama saada ainult esimese salmi ajal veidi koperdades ning ignoreerides oma klahvidel värisevaid sõrmi. Naised pärast rääkisid, et vanemad õpetajad olevat küsinud – kes see noor askeldajast õpetaja teil on? Ja kui ma laulukoori ette dirigeerima astusin, olevat mõnel suu päris lahti vajunud. Niipalju siis enesekiituseks. Ise ma vaikselt mõtlesin, et mis kasu mul nende vanade naiste imetlusest on, kui saalis ühtegi potensiaalset mehekandidaati pole, kellele esineda :) Aga ega see polnudki eesmärk omaette. Ja tantsida saab väga vabalt tänapäeval ka iseendaga. Kui muidugi muusikamees ikka tempot hoiab ja igasugu uinamuinasid ei mängi. Vähemalt on võimalus kuhugi ära põgeneda, kui seltskonnas jutuaine jälle väga poliitiliseks keerab. Lohusuu seebiooper ju keerleb veel. Võitjad ilguvad kaotajate üle ja praalivad omaenese olematute väärtustega. Näis kaua mina seal vastu pean. Ega ma oma suhtumist ju vaka all ei hoia ja suu ka eriti kinni ei püsi. Enesealalhoiuinstinkt ühesõnaga puudub. Niipea kui ma ära taban, et meesterahvas mind ajudeta siia-sinna lükatavaks ja äraräägitavaks tšikiks peab, löövad kassiküüned välja. Aga üldkokkuvõttes oli super üritus. Meie naised on ikka üle prahi, kui me midagi ette võtame, siis sellest ka asja saab. Aitäh! Luban nüüdsest jälle oma armsatele Marikestele rohkem tähelepanu ja aega pühendada…

Heade mõtete linn ehk maakas Tartus vol.2

Ilmselgelt ei pea Tartu bussijaamapoolset Tasku sissekäiku valvavad automaatuksed mind elusolendiks. Lootsin viimse sekundini, et enne kui ma ninapidi ukses kinni olen, ta siiski halastab mu peale ja laseb sooja. Tuhkagi. Minu õnneks (või siis just õnnetuseks?) oli usteesine plats hommikul vara inimtühi, nii et ainsatena said minu kummalist uste-lahtivõlumise-sambat-rumbat tahavaatepeeglist jälgida taksopeatuses seisnud taksojuhid. Ju polnud tants õige, sest uksed liigutasid end käratult alles selle peale, kui seespool olnud vanem naisterahvas väljuda soovis. Nüüd ma siis tean, et üksinda ma nendele ustele enam ei lähene. Tegelikult oli see üsna naljakas algus päevale, mis enam-vähem samasuguses pisut eneseiroonilises ja naerukurdusid tekitavas tempos hilise ööni välja kulges. Kui ma eeldasin, et pikk päev tunnikonspektidest rääkiva õppejõu seltsis saab olema raske katsumus, siis tegelikult toimus meil hoopis pisuke mäss. Tänud asjalikule ja oma arvamust väljaütlevale meessoost kursusekaaslasele! Ma olen alati arvanud, et üks mees kanakarja hulgas on täiesti piisav ning paneb asjad paika. Nii oligi. Mulle meeldis. Kuna ma oma tavaelus mehi eriti ei näe, siis ei tea, kas selle emotsionaalselt ergutava kogemuse tõttu või hoopis ärajoodud tohutust kohvihulgast saadud energialaksu pärast, aga minu kauaoodatud kohtumine kalli tartlasest sõbrannaga möödus äärmiselt naljarohkes õhkkonnas. Arvatavasti mängis oma rolli ka BigBeni duracellijänesest nooruke meeskelner ning ärajoodud tibake päääris head hispaania veini. Igastahes sammusin ma õndsa näoga Annelinna poole, kui mind ullikest üllatas tõmmu naisterahvas, kes mulle roosi pihku surus ja midagi Armeeniast seletas, lisaks pobisedes: tšut-tšut money… Andsingi talle tšut-tšut seda va kõlisevat oma taskust (ega seal palju polnud) ning astusin lai naeratus näol jalakäijate sillale. Vähekese aja pärast märkasin, et vastutulijad vaatavad mind veidi imelikult, aga see venitas mu naeratuse veel laiemaks ning mul oli tegelikult täiesti ükstapuha, kuhu see minu peenraha (mis tegelikult pole üldse mingi peenraha, meil polegi enam PEENraha!) nüüd kulus. Mul oli nii positiivne olla, et kogu Tartut ümbritseva sudu tõttu tundus mulle nagu oleksin ma äkitselt sattunud tööstusrevolutsiooniaegsesse Londonisse ja ma peaaegu et kuulsin kauguses hüüdvaid laevade udupasunaid… No need hüüded said muidugi tõelisuseks keset sumedat sügisööd, kus ma magamise pealt äkki üles ehmusin, sest mulle tundus, et minu tuppa on siginenud vähemalt 20-liikmeline lärmakas seltskond. Läks ikka mitu head minutit, enne kui ma tajusin, et maakas on praegu Tartu Annelinna kõrgete majade vahel kolmandal korrusel ning need inimesed on lihtsalt pärast reedeõhtust klubiskäiku kodude poole astumas. Võimalikult suure käraga, sest egas linnas keegi ei hiili. Kõik on avalik. Mitte nii nagu maal, et ilma tuledeta rattaga naabrite hekke rammitakse… Poolmagamata ööst hoolimata jätkus mul energiat veel ka teiseks koolipäevaks, kuigi minu imetluse pälvinud meeskolleeg oli täna vait kui sukk (ju siis sai eile hurjutada). Kuna teemaks oli arengupsühholoogia, mis on vähemalt minu jaoks üsna põnev, siis võtsin hoopis ise sõna nii palju kui õnnestus. Ega ma käitusin täitsa viisakalt. Päriselt ka. Igatahes oli mul hiljem Mäkis burgerisabas seistes mille peale mõelda. Aega läks ka nii paarkümmend minutit enne kui ma oma rämpstoidu kätte sain (sellega ma kompenseerisin oma kodust äraolekut, ehk maksin laste ebamugavuse kinni rämpstoiduga – näitab väga illustratiivselt, mis tüüpi ema ma olen!). Mõtlesin siis häid mõtteid. Eesti riigist ja EList ja meie ministritest ja Riigikogust ja uutest elektrihindadest… ja tundsin, kuidas minusse valgub rahu. Minu seljakoti pihta rusikaid prõmmiv üleannetu poisiklutt sai minult vastuseks laia naeratuse (ja oma vanaemalt viis minutit kestva sõimu), suure rahuloluga haarasin sülle oma toidupaki ja tulin ära koju.