Pärast esimest ehmatust

…ja õigupoolest päris kõhedust tekitanud kohtumist nõuka-aja vaimuga eile kõrvalkülas, on Sillamäe mulle väga meeldima hakanud. Ühest küljest ikka veel selle pärast, et siin elab Irina. Ma ei väsi imetlemast selle naise energiat ja elurõõmu. Aga küllap ta on selline tänu Sillamäe üldisele õhkkonnale, vanalinna koolile, muuseumile, mille pidajaks siin eluaeg elanud väärikas vanahärra, kes oma multifunktsionaalsuses teab kõike kivide ja kivististe kohta ning on lisaks veel muusikaekspert, ja kohalikule noorte huvikeskusele. Olles ise hullumeelne ürituste korraldaja ja projektide kirjutaja, tean ma väga hästi, kui oluline on koguda enda ümber sama hulle või vähemalt sama püüdlikke kodakondseid, kes siis koos sinuga neid asju korda hakkab saatma. Sillamäel on need kõik olemas. Siinne huvikeskus, mis tegutseb kauem kui linn ise vana on, võiks olla taolise keskuse musternäide ning kõik eesti kohalikud noortekeskused võiksid siin käia õhku nuusutamas ning kogemusi omandamas. Tänane käik linnavalitsusse oli niivõrd erinev kõigist minu eelnevaist kohtumistest kohalike võimuesindajatega. Esiteks muidugi vabandas volikogu esinaine päris tükk aega selle eest, et siinsed kohalikud tõesti ei räägi eriti eesti keelt. No kuulge, linnas kus on 14 tuhat elanikku ning neist ainult 3 protsenti rahvuselt eestlased… linnas, mis on ehitatud vene valitsuse poolt spetsiaalselt aatompommi ehitamise tarbeks vajamineva maagi kogumiseks ja tehnika väljatöötamiseks… linnas, mis on avanenud maailmakaardile alles 1991… eesti keele rääkimine on viimane asi, mida ma üldse eeldama hakkaks või mille rääkimise pärast muret tunneks. Sillamäelased on oma sisemuselt suurepäraselt arenenud. Kogu see mitteformaalne õpe, mida vanalinna kool harrastab, teeb silmad ette ükskõik millisele teisele eesti koolile. Ma olen täiesti hämmastuses sellest pagasist, mida neil jagada on. Hämmastuses sellest kvaliteedist, mis siit vastu kumab. Ja oma suures hämmastuses käisin ma täna esimest korda ballil. Tuhkatriinuna. Saabastes. Äraütlemata mõnus oli. Kui jätta kõrvale kõik see suur töö, mis lapsed ja juhendajad on taolise ürituse nii kõrgel tasemel ettekandmiseks ära teinud, siis… tunne oli ülev. Muusika ja tantsud olid nii omal kohal kui veel olla saab. Ja tegelikult on nüüd viimane aeg see totter kiidukõne lõpetada, sest muidu võib tekkida valearusaam nagu oleks mind täna nõuka-aja pommivarjendisse tekitatud punamuuseumis kuidagi ära uimastatud või kaetas Lenin ise mind oma pilguga… sest see varjend oli ikka päris kriipi. Nõrganärvilistele ei soovita. Aga ajakirjanikud võiks nüüd ennast kokku võtta ja Sillamäel ära käia. Aitab küll aastaringsest hapukurgihooaja kajastamisest. Marss eesliinile. 

Selleks, et mina ükskord Sillamäele jõuaks...

..oli mul vaja rahvusvahelist projekti. Tegelt oli päris hea, et meid siia ööhämaruses korralik ports maha prantsatas ning ma olen kahevahel, kas ma oleksin Sillamäele üksinda üldse julenud tulla. Hommikuvalgus paljastas mind öösel vallanud veidra tunde tagamaad – Sillamäe on koht kus aeg on seisma jäänud. Või siis tagasi keeratud. Seistes tänavaveerel ning vaadates neid peaaegu ühesuguseid stalinistlikke majakesi üksteise kõrvale ilmumas, kujutlesin elavalt ette, kuidas elu siin seitsmekümnendatel veeres. Ma peaaegu ootasin, millise tänavanurga tagant mulle vene sõdurid vastu marsivad… Aga kui kogu see kriipindus kõrvale jätta, siis on Sillamäe selline tore koht, kus elab ja töötab meie fantastiline Irina. Kui ma temaga esimest korda Islandil kohtusin, tundsin kohe, et mingi projekt meil temaga tuleb. Tuli. Rahvusvaheline. Teemaks mitteformaalne õpe formaalses koolis. Minu Gaia kool ja Irina Sillamäe vanalinna kool on super lahedad näited just sellisest mitteformaalse hariduse rakendamisest meie koolisüsteemis. Noh et lapsed oleksid koolis ikka õnnelikud ka. Sest nüüd pärast seda hullu PISA testi laulavad valitsuse liikmed kui ühest suust, et kui super on meie koolisüsteem ja kuidas meie lapsed on imeliselt targad… kamoon… no tegid testi. Ja kas te ikka panite tähele kes esikolmikus on? Jajah. Singapur. Jaapan. Hiina. Kommentaarid on liigsed. Aga üldse mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid sellest kuidas me täna ise mitteformaalset õpet tegime – on ju täitsa tore kui keset lõunasööki kohvikus tuleb kõlaritest nii särtsakas hispaaniakeelne laul, mida mitte vaikselt laua taga kuulata ei passi vaid jalad nagu iseenesest tantsule veavad. Ja sellest, kuidas iga korraliku projekti juurde kuulub kindlasti lõõgastav spa külastus. Tund aega jakuzas annab päris hea idee poolkaaluta oleku saavutamisest, kui ainult natuke harjutada. Kui ma ikka tulevikus plaanin Marsile lennata, siis peaksin vist spade ahelkülastajaks hakkama. Ikka treeningu mõttes. Aga pilte pole mul jutule lisada sel lihtsal põhjusel, et kuna ma oma fotoka hingeelu ikka veel nii hästi ei tunne, siis andis ta mulle täna pärast paari pildi klõpsamist tagasihoidlikult teada, et aku tühi on. Mul on veel palju arenguruumi. Homme vallutame koos hullude leedu ja islandi naistega kõrvalküla – Kohtla-Järve. Mitteformaalselt. 

Käisin täna Laiuse kirikus...

...oma südame häält kuulamas. Koos Otiga. Tal oli keegi veel kaasas, habemega noormees, kes kenasti kitarri tinistas, aga kuna ta minu hingesugulane ei olnud, siis ei tule mul praegu tema nimi meelde. Sügiskaamose saabudes on Laiuse kirikusse ikka lauluga valgust toodud ning seekordne valik oli hästi enesessesüüviv. Eks Otil olegi sellised südamega kuulatavad laulud. Paned silmad kinni ja varbad ei külmetagi enam. Kuulad ja mõtled, et kui paljud neist kohaletulnud inimestest öösel unetud on… kes neist otsinud ja leidnud on ja kui siis mida… kellele andestust vaja läheb ja kes andestada ei suuda… kas ka neile piisab lihtsalt olemaks süte peal sulanud jää…

Kui vaatad maailma armastusega siis sa mitte ainult ise ei kiirga seda armastust kõige nelja tuule poole vaid maailm kajab sulle armastusega vastu. Ja silda polegi vaja, sest ma ju suudan lennata. Minu elu viis on minu enese sees...

 Ahjaa, rosinasuppi vahukoorega jagasime ka. 

Massiüritused...

…on alati mu nõrk koht olnud. Juba ainult mõte tuhandepealise massi sisse sukeldumisest tekitab mul külmajudinaid. Aga kuna ma sellest sügisest alates neljal päeval nädalas ööpäevaringne pealinna elanik olen ja seda lausa Kadrioru lossi läheduses, siis tuleb ju ometi suurlinna ahvatlustest osa saada. Eriti kui neid tasuta jagatakse. Eile õhtul näiteks jalutas Kadriorus ringi valgus. Siniheleroheline valgus. Oli väga ilus. Ja võib-olla see ilu ja muusika kooskõla, mis seal valitses, aitas kuidagi tasakaalustada nende inimhordide energiat, mis kogu selle ilu ümber ussina lookles. Igastahes läksin ma oma loppis nägu ja tilkuvat nina ignoreerides vapralt üritusest osa võtma ja hea oli… Taukari laulmist ma näiteks polnudki enne livena kuulnud ja täitsa ok oli see ujuvsaarekese kontsert. Eriti Vastupandamatu… muidugi… Aga õhtu nael oli minu jaoks jällegi Smilers. Mulle hakkab vaikselt tunduma, et ma mingi paadund fänn juba. No kui ikka suve jooksul kolm korda ühe bändi kontserdil käia, siis see on minu jaoks juba imelik. Ja ega polnudki üldse oluline, et seekord ma lavast suht kaugel olin, eks ma lülitasin oma sisemise mikrofoni sisse ja kuulasin ikka ainult muusikat. Pärast oli ilus tuletikk ka… see ilutulestik siis.

Aga muidu on pealinna elu suht okei. Veel mõned kuud tagasi oleksin ma siinkohal iseendale kirglikult vastu vaielnud ja osutanud oma vastumeelsusele linnaelu ja melu ja alfaldi ja trammikolina suhtes. Kusjuures trammid kolisevad jah. Poole ööni ja varasest hommikust alates. Ja kasse pole üldse näha kusagil… Aga mingi imevalemiga olen leidnud oma hetke missiooni selles armsas eksperimenteerivas Gaia koolis, kus taas kord mind mitukümmend särasilma ootavad ja mul läheb täitsa meelest ära, et ma olen keset Eesti suurimat linna, ümbritsetuna sadadest tuhandetest inimenergiatest, kolisevatest ja mürisevatest masinatest ja tonnide kaupa betoonist… Kuhu see eksperiment mind viib ja mis sellest kõigest saab, on müsteerium. Aga see polegi oluline. Oluline on teekond. Ja see on küll täiesti uus rada… 

Transformatsioon...

...on täielik bitch. Seda kohe kindlasti. Ja pole mingit vahet, kas muutumise protsess kestab nädalaid, kuid, või siis ainult paar päeva. Tegelikult ma muidugi kahtlustan, et sellega on nagu kiire sünnitusega – saad küll uue olevuse oma kehast ruttu välja, aga siis vallutavad sind vappekrambid, süda läigib ja pole aimugi, mida peaks selle süütu ja puhta maimukesega peale hakkama.

transformatsiooni definitsioon võro keeles (klõpsas Indrek Laanetu)

Viimased neli päeva möödusid mul Hundiallikal. Just ALLIKAL, mitte SILMAL. Nagu mu sõbrannad väga tabavalt ütlesid, veeres meie eluke ökokempsude ja puukallistajate maal. Seal, kus loodus on osake meist enesest ja vastupidi. Kus raha ei ole jumal ja kus hingede nägemine ning neist rääkimine on jumala normaalne nähtus, mitte ei pööra kellegi silmi pahupidi. Mis pahupidi sai pööratud, oli hoopis minu enese mina. Sest seekordne Gaia akadeemia kursusetsükkel tegeles enese avastamise ja enese paigutumisega kõiksusesse. Olen viimasel ajal hoidunud seda tüüpi kirjatükkide avalikkusse paiskamisest, sest see on selline õrn ja intiimne teema, no umbes nagu räägiks oma valulikust menstruatsioonitsüklist või paljastaks kogemata oma seksuaalfantaasiate objekti. Kuna aga kõik Hundiallikal toimunu oli niigi avalik ja hing oma paljususes sai kõigi silme all ribadeks kistud nagu hunnik punaseid sametlinte, siis… mis seal ikka.

ei ole vaja elada koos loodusega või loodusega tasakaalus - me ise olemegi loodus, me kõik oleme üks 

meil on elu keset metsa... või siis seekord kuuse all viietärni hotellis - õhkjahutus, kahene tuba, unelaul ritsikate esituses tasuta pluss kõik muud mugavused  (fotojahil oli Indrek Laanetu)

Algas kõik muidugi suitsukattega ja väga pehmelt, et noh, teeme natuke füüsilist tööd, seome mõned lindikesed puude külge ja tõmbame selle tipi üles. Asjasse mittepühendatuile teadmiseks – tipi on indiaanlaste telk, mille nimetus inglise keelde tulnud Lakota indiaanlastelt ning selle katmiseks kasutasid pärisrahvad loomanahku. Meie jätsime loomad kõik ellu ning tipikate oli meil riidest. Selguse huvides peab muidugi mainima ka seda, et tipi ülespanek vajab väga pikka planeerimist. Sellel ajal kui mehed seda planeerivad, jõuavad naised näiteks kõik lõpetamist vajavad tööd ära teha, siis kohale tulla ja tipi üles panna. No tegelt päris nii ei olnud, meil ikka mehed tegid suurema töö ära, aga päris omapärane oli see tunne küll kui kolmikjalga nööri pidi üles sai sikutatud. Hmm.

Teisel päeval enam midagi läbi lillede ei toimunud. Šamaani trumm võeti välja ja algas rännak iseenese allmaailma, oma väeolendit otsima. Kõlab täitsa vahvalt, kas pole. Paned silmad kinni, keskendud hingamisele ning trummi ühtlase, südamelööke meenutava tagumise saatel lased meeled rändama. Jajah. Mingeid juhendeid pole ju. Iseennast pead usaldama. Uskuma, et sinu meel teab ja oskab ja suudab ja saab passilauast läbi ka ilma passita. Idee on hea, kuid kahjuks oleme me oma argises maailmas nii omadega puntrasse aetud, et vabaks laskmise korral perutab iseloom kui hull hobune koplis ringi ning miskist rännakust pole juttugi. Minuga nii õnneks ei läinud. Šamaanitrummil on mulle mingi imeline vägi, umbes nagu morse – mine sinna, tõtta tänna, tule seie, võta toda… igastahes juhtus nii, et suurel kiirusel erivärvilistest rõngastest ümbritsetud musta auku spiraalselt keerlemine õnnestus mul jube hästi ning kui minu juurde oli lennanud mu väeloom, kelleks on kassinäoga nahkhiir, siis ainus võimalus musta augu puhul on loomulikult sellest läbi lennata. Teise reaalsusesse. Jälle tore onju. Tripp missugune ja seda täiesti selge meelega, ilma igasugu mõnuaineteta. Konks peitub selles, et… tagasi tuleb tulla. Siia reaalsusesse. Mitte sinna teise. Kuna tegu oli esmakordse nii võimsa rännakuga, siis olin ma ilmselgelt päris tüki aega kontaktivõimetu. Ma ei saanud üldse aru, mis asja ma siin enam ajan. Õhtul sellesama trummi kutsel pimetrummis osalemine loksutas lõpuks paika teadmise, et osa minust ei ole enam kunagi see, mis ta oli.

Toomas sellise trummiga on ohtlik kooslus - selle tulemusel võib midagi pöördumatut valla pääseda 

Kolmas päev algas šokiteraapiaga. Mina olen teadagi see, kes enda ümber soomusrüü ketrand ning kellelgi ennast puudutada ei lase. No ei meeldi mulle. Tekivad igasugu tunded ja siis ma pean neile reageerima ja üleüldse on parem, kui keegi mind ei puuduta. Peale mõne üksiku erandi. Seda jah. Aga nüüd pandi mind põrandale pikali, anti käsk lõdvestuda ning siis pidavat viis inimest asuma minu käsi ja jalgu ja pead silitama, paitama, puudutama ja see kõik olevat jumala tore ja nauditav. Tule jumal appi. Ja muide, selle harjutuse nimeks on… ämblik! Prrr. Kuna ma aga olin juba natuke teiseks olevuseks saanud, siis otsustasin seekord, et ei põgene ära toanurka ja ei teeskle nähtamatut. Lasin sel kõigel hoopis sündida. A kuidas ma ellu jäin? Mul aju lülitas ennast välja. Minu mina tõusis mu keha kohale, vaatas, mis imetegu sellega sünnib ning minu õnneks ei võtnud üldse sõna. Sest tunne oli see, mida lubati. Kõiksusse lahustuvuse tunne. Ülim nauding. Ja järjekordselt sai tükkideks kistud üks osa minust. Ning kui ma mõtlesin, et ehk on selleks päevaks kõik, siis… Järk-järgult kisuti pinnale, toodi valguse kätte, paljastati ja tükeldati päris mitu zip failidena aju tolmustesse tagatoa nurkadesse kunagi varjule pandud asjad. Sel hetkel hakkas mulle kohale jõudma, et Hundiallikalt ma vist sellesama Rainena küll tagasi ei tule… tuli minna ja mitu ringi ümber stuupa teha. 

stuupa sümboliseerib viit põhielementi - maa, vesi, tuli, õhk ja eeter... selle ümber ringide tegemine on äärmiselt rahustava toimega 

ah mis armas Maaema ehk Gaia 

Neljas päev pani asjale pitseri. Esiteks puistas meile teadmiseteri Ahto Kaasik, rääkides pärimusest ja sellest, kes meie ise selle pärimuse sees oleme ning seejärel sain ma ilmutuse. Lõunasöögi pausi ajal, kus me kenasti õue keskel väega kõrgendikul istume ning sööme ja seejärel oma nõud ilusti ka ära peseme, nägin ma just selle pesemise faasi lõppedes järgmist pilti – meie peade kohal pidasid võitlust üks kulliline ja vares. Muudkui haakisid end teineteise külge, kuni ma nägin, kuidas nad pisut eemale rohuaasale maha prantsatasid. Ja sinna jäidki. Varstimaid ilmus kohale teine kull (või kotkas…) ning asus kukkumise koha peal tiirutama. Kutsusin siis meie mentori endaga kaasa, et lähme vaatame, millega tegu. Leidsime rohu seest üksteise külge kinni jäänud kulli ja varese, kes meid nähes viimase jõupingutusega end lõpuks lahti rebisid ning haavatuna kahte lehte laiali lendasid. Sain aru, et mul ei ole mingit võimalust enam varesena edasi elada. Ja kui siis hetked hiljem Hundiallikale kohale jõudis ameerika Arizona piirkonna indiaanipärimuse kandja Rupert Encinas, indiaaninimega Lendav Kotkas, et meile indiaanlaste saatusest rääkida ning meiega tipi sissepühitsemise tseremoonia läbi viia, ei olnud ma enam isegi üllatunud mitte. Tseremoonia ise algas päikeseloojangul ehk siis õhtul kell üheksa ning lõppes pärast päikese tõusu ehk hommikul kell seitse. Ruperti elujaatus ja elu armastus on piiritu. Tema jaoks on kõik sama tähtis, kogu maailm oma mitmekesisuses. Ei ole vahet, kas tegu on sipelga või valge inimesega. Me kõik oleme üks.

sule ja trummiga maailma ravimas (klõpsas Indrek Laanetu)

maailmakõiksus oma hingematvas ilus (ikka Indrek)

Mis ma siis nüüd peale hakkan? Ega ma veel ei tea, aga üks on kindel – kui ma siiamaani käisin ringi sellise suht koleda ja sarvilise tõuguna, mees nagu Raine, siis nüüd saab minust naine. Ja mitte tavaline, vaid kohe selline ilus, suure sinise liblika sarnane. Naine. Nii om.  

Indrek pluss Indrek (üks sättis kivid tasakaalu ja teine jäädvustas hetke)

Truudusemurdmine Jupiterile...

...läks täna kuidagi õige libedalt. Eks mul süda muidugi valutas, sest olen seda uue armukese võtmist ikka juba pikemat aega planeerinud. Mitte et ma Jupiteri vähem armastaks, oh ei, Jupiter oli on ja jääb minu kõige suuremaks armastuseks, aga… viimasel ajal on ikka tihenenud need korrad, mil ma enne sõitu minekut mõtlen, kas Jupiter ikka vastu peab kõik need tõusud ja langused ja jaitsakamennajadarogad… Sellest siis ka ilmne vajadus värske vere järele. Loomulikult ei tuleks kõne allagi, et uuele armukesele mingil moel kvaliteedis ja mugavuses mööndusi tehtaks, ei-ei. Ma läksin sinna rattapoodi ikka suure kuhja eelarvamuste ja tingimustega, olles valmis tühjade kätega lahkuma, kui mulle ikka suure paksu sadula ja jalapiduri ja kõrge raami ja korralike rehvidega ratast pakkuda pole. Eksole. Astun ma siis poodi sisse ja mida ma näen – minu uus ratas tervitab mind teiste masinate vahelt, lehvitades lenksusid ja tehes esitulega silma – võta mind, ma olen siin!!! Võtsin. Saatuse ja Rooma mütoloogia tahtel on Jupiteri uue kaaslase nimi Minerva. Koheselt tuli tal ennast Laiusele sõitmisega ka tõestada, esimene proovikivi, ehk Laiuse mägi võttis tal hinge seest ning kui ma talle siis üleval vaadet tutvustasin, tundus mulle, et see minu vaene uus armuke Minervake poleks elu sees uskunud, millise tuleviku ta endale saab. Koju jõudes sõitsin temaga targu maja taha. Ma talle pool teed rääkisin küll, et kodus ootab kohtumine Jupiteriga ja nii edasi… aga Jupiter ise oli ju ette valmistamata. Igastahes andsin neile aega maja taga teineteisega tutvumiseks. Ma olen siiski kindel, et see on ühe suure sõpruse algus. Ja kui nüüd keegi silmi pööritab ning üritab mulle selgeks teha, et need on jalgrattad, neil ei ole mõtlemisvõimet ja nad ei tunne midagi, siis… mõelge hetkeks oma mõne töötamast keelduva kodumasina peale. Kui te pärast mitut katset neid tööle saada äkki ähvardate, et perkele ka kui sa ei tööta, siis ostan uue – mis tavaliselt juhtub? Jajah. Hakkab tööle saadanas. Paremini kui enne. Niiet, rääkige sõbrad oma asjadega, võib-olla avastate enese jaoks täiesti uue dimensiooni… Minul on aga nüüdsest alati võimalik küsida, kumb hetkel rohkem minuga aega tahab veeta, kas Jupiter või Minerva. 

Kirjatsura õudusunenägu

Suvi on teatavasti see aeg, mil pedagoogina töötav ühiskonna ori end vahepeal tsipakene inimesena tunda saab. Mõned päeva ja nädalad kuluvad muidugi võõrutusnähtude all vaevlemiseks – kui oled ikka 24/7 oksendamiseni tööd rabanud ning kõigi ja kõige jaoks olemas olnud, siis on äkiline ainult iseendaga olemine äärmiselt segadusseajava toimega. Aga õpetaja on ju ise ka õppimisvõimeline ning eks aasta(kümne)tega ole kogunenud nippe, kuidas võimalikult kiiresti kogu väsimus välja magada ning mittemidagitegemine ruttu selgeks saada. Et jõuaks ikka korralikult mitte midagi teha.

Suvi pakub selleks õnneks ka tohutult võimalusi. Käisin ma näiteks juuli algul Otepääl Retrobestil. Minu esimene festival niisiis. Mis sest, et ma aint ühel päeval osalesin… Ega ma ei tahtnud tegelt üldse minna. Vahel on nii, et isegi sekund enne oled sa veel kahevahel, et misasja ma sinna ronin üldse… parem vaevlen veel võõrutusnähtude käes siinsamas koduõuel kiigu peal. Aga. Õnneks on mul väga veenvad sõbrad ja väga konkreetsed lapsed. Kui ikka laps ütleb, et aitab küll masetsemisest ja kao minema, siis tuleb minna. Ja oi küll oli hea, et ma läksin. Küll see on ikka mõnus tunne, kui oled peaaegu lava ääres, muusika peksab rinnust tagasi, bass poeb päikesepõimikusse, käed on näpuviskamisest ära surnud ning aeg mitte ainult ei peatu, vaid keerab välgukiirusel mitukümmend aastat tagasi. Ega ma nii väga ei mäletagi, keda me seal kuulasime. Aga ma mäletan seda vaest masenduse ja sarkasmi all vaevlevat noort näitsikut, kes mulle õla peale koputas keset näpuviskamist, öeldes – palun astu natuke sinna paremale poole! Ta õnnetuke pidi terve tunnikese seal lava ees hüplevate inimeste keskel ennast koos hoidma, käed risti rinna peal ja suu grimassiks moondunud… misiganes teda sundis seal olema, ei tea… Ja siis mäletan ma veel kohvimüüja imestusest suurenevaid silmi kui ma kohvi kõrvale topsi külma vett küsisin… Ja veel kangastub mulle silme ette tärkliseauto… või õigemini vana täpiline Žiguli, mille külje peal kiri – крахмал. Ja taevast langevad paberihelbed. Ja Otto-Triin. Aga kogu festivali kõige meelierutavam atraktsioon oli hoopis 1001 ööd ehk kellapendel. Nii heleda häälega ei ole ma juba tükk aega karjunud. Kogu hingest.

Ah et mis on sellel kõigel pistmist õudusunenäoga? Andke andeks, aga kogu see üritus toimus viis päeva tagasi… Kui ma laupäeva öösel kell neli koju jõudsin, oli minu peas kõik valmis. Ajukeemia oli korraliku kompoti kokku keetnud, ole ainult mees ja klõbista klahvidel. Istun ma siis nende klahvide taha… ja tutkit brat… A mis saab siis, kui järgmisel korral keegi reportaaži vajab? Kohe vahetult pärast katastroofi. Mitte nädal hiljem. Kirjutamine kuulub ju mittemidagitegemise hulka… 

ma kuulen praegugi iseennast kisamas seal peal...