"Me oleme ära unustanud, mis asjad on päris...

...me oleme unustanud, kus on päris elu. Vaat kui tuleb maandub siia poe taha UFOde laev, teeb tšikibriki ja kõik materiaalne on kadunud. Inimesed on alasti. Kuhu nad siis lähevad, kust nad varju otsivad. Vaat siis tulevad nad siia puu juurde. Sest see on päris. See on kodu." Nii räägib Mati. Pajupuust Paldiski maanteel. Sellest 300 aasta vanusest puust, millesse on talletunud meie esivanemate vaimud ja aastasadade tarkus ning mis just nüüd sellel hetkel on känguruhüppe kaugusel metallmonstrumite lõugade vahele sattumisest. Täpselt nii nagu Avatari filmis. Seda filmi vaadates raudselt sajad tuhanded poetasid pisara, tundes, kuidas hingepuuga koos rebitakse lõhki miljonid nähtamatud energiasidemed. Kui ma täna õhtul seda Avatari filmi kodupuud meenutavat paju kallistama läksin, olid kõik need tuhanded pisarapoetajad turvaliselt oma betoonkarpides peidus. Hoolimata sellest, et terved pikad teelõigud olid palistatud juba ohvriks langenud puulaipadega. Mis teha, paratamatus ju, teeplaneerijatel pole teed kuhugi laiendada, kui need pagana puud igal pool jalus tolgendavad. Sest teid on meil väga vaja. Mati arvab teisiti. Tema julgeb teisiti arvata, teisiti mõelda, teisiti tunda, teisiti rääkida. Ta on tänase päeva jooksul igat masti ajakirjanikele juba rääkinud, miks ei tohi seda pajupuud tappa. Aga ta arvab ise ka, et eks need ajakirjanikud käisid lihtsalt linnukest kirja panemas. Meie avalik meediaruum on nii kallutatud, et selle toele lootma jäädes oleme varsti kogu täiega betooni ja bituumeni alla maetud. Mati usub päris inimestesse. Neisse lastesse, kes ei julge kooli minna ja päevaks pajupuu alla tema telgi juurde peitu tulevad, sest nad pelgavad, et puu õhtuks kadunud on. Usub neisse inimestesse, kellega koos ta puu ümber väeringe teeb. Usub neisse, kes tunnetavad ouu väge ja vaimu... Ma tahan uskuda koos Matiga. Ma tahan uskuda, et hoolimata sellest suurest ärevusest ja värinast, mida ma pajupuu hinges tundsin, suudame meie, inimesed, vastu astuda hirmu ja vägivallaühiskonna rünnakule. Sellepärast ühinen Mati üleskutsega - inimesed, tulge paju alla, tulge välja oma betoonkarpidest, tulge välja Facebookist ja telekast, tulge päris elu juurde, tulge puu juurde, tulge tantsime ja laulame, tunnetame seda väge, mis siin on! Kui meid on piisavalt palju pajupuu ümber, siis metallmonstrumid ei saa teda hammustada. Jah, meid saab ära viia, süüdi mõista, karpi panna, aga meie asemele tulevad teised. See pajupuu on meie transformatsiooni proovikivi. Meie oleme revolutsionäärid, kes pole mitte vastu vaid on poolt. Me oleme elu poolt! Elu ja armastuse poolt!

Paljasjalgsete revolutsioon...

... sai alguse eile, kui ma läbi päälinna palja jalu Kadrioru poole suundusin. Esialgu tundus, et kõik inimesed keeravad oma pead kaela otsas kahekorra, aga eks mul oli lisaks paljastele jalgadele ka pikk värviline kleit seljas... vastukaaluks minu ümber valitsevale hallusele ja tumedusele. Trammis istusid mu kõrvale lõbusad läti noormehed, kes kulme kergitades minu paljaid varbaid seirasid. Aga neile ma maksin kohe kätte, sest kuulsin, et nad oma jutus bussijaama mainivad... tramm number kolm aga mitte sinna ei sõida. Seega kupatasin ma nad trammi pealt maha ning lasin neil number kahe peale joosta. Üldiselt on meie linna tänavad paljastele jalgadele vaenulikud. Tumemust ollus meie asfaldis nakkub varvaste külge juba paarikümne kraadi juures ning pargist läbi minnes tuleb rohututtidele astumise ajal nina maas käia. Ei taha ju varbaid klaasikildude otsa ära veristada või suitsukonisid varvaste vahele koguda. Suures Kadrioru pargis on jalgade karastamine veidi lihtsam, kui muidugi leiad raja, kus inimesi pole, sest kuhu linnainimene sooja ilmaga ikka suunduma peaks kui mitte rohelusse. Kui veel nädal tagasi oli park suht inimtühi ning ainult üksikud hullud seal rataste ja koertega ringi käisid ja ükskõik millise puu taha rahulikult pissile minna sai, siis eile... mnjah... tegelt sattusin ma just kokku ühe suurema rattaseltskonnaga parasjagu puhkepausi pidava ning loomulikke vajadusi rahuldava välismaa keelt rääkiva noormehega... mis teha, kui mina käin pilk taevas ja otsin veidraid asju, mida pildile jäädvustada, aga tema on lihtsalt seal puu taga noh... Veidi kehvem oli Russalka juurest mere äärde minna, sealne tee ja pinnas on mitte paljastele jalgadele mõeldud, sama kehtib suht ka rannaliiva kohta. Ei maksa pilku kaugele mere poole pöörata ning laineid vahtima jääda, kui ikka jalge ees kilode kaupa jäätmeid vedeleb. Õnneks said mu maastikust väsinud varbad soolast ja jahedat merevett maitsta... ja meri oli kohati täitsa ruuduline... Kõik mu frustratsioon ja kurbus selle üle, et ma ei saa imekaunil kevadilmal oma paradiisiaias kiigu peal pikutada, kiisused süles, haihtus hetkel, mil ma varbad vees pilgu kaugele meretagusele maale suunasin...
pimestavas päikeselaigus
magab meretagune mees
kas näeb ta oma unedes
võitlust kaheksapealise hüdraga
või otsib ta udus
kadunud koduteed
ehk kuuleb ta vaikuses sireenide hüüdu
või on juba hinge ära kuradile müünud
pole tähtis
sest ärkab meretagune mees
üksikul rannal lumevalge liiva sees
ja võtab kaissu
meritähe...

Alice Imedemaal ehk kuidas me naistega rikaste šeikide maad külastasime

Kui ma oma seiklusrikast elu nii aastat kümme tagasi alustasin, siis päris esimeste välismaa külastuste eel ma ikka alati guugeldasin, et mida seal riigis ka näha on, noh et kui kohal oled, siis saad oma laialdasi teadmisi ülejäänud grupi ja kohalikega jagada. Päris ruttu sai mulle selgeks, et kõige parem on guugel rahule jätta ning minna vahetuid kogemusi saama. Ega kui sa kunagi saunas pole käinud, siis on sul netist saadud infoga väga vähe peale hakata ning sauna jõudes tajud alles omal nahal, et kuumus on tappev ning hingamisharjutustest pole kasu. Araabia Ühendemiraatide kohta võib guugeldada tunde, kuid tegelikkus on suures osas hoopis teine ning mitmed teada tuntud müüdid kummutas meie sõpruskonna reis kohe päris kindlasti.

Kuna araablase suurim sõber on kaamel, siis tulebki alustada sellest, et siiamaani on eesti õpikutes kirjas, et kaamel kogub vett küürudesse, et siis kõrbes kaua vastu pidada. No ei kogu. Küürud kujutavad endast rasvakogumeid ning kui kaamel on tükk aega söömata-joomata, siis ta pm kulutab iseenda rasva ja veevarusid. Kui ta siis kaevu juurde saab, joob ta tagasi täpselt selle koguse, mis ära kulutas. Ilma joomata suudab kaamel vastu pidada terve kuu, aga toitu peab ta saama, muidu on paari nädalaga toss väljas. Tegelt väga hea tiim ju – toit kaamelile ja jook beduiinile. Kahe peale võivad nad kuude kaupa mööda kõrbe ringi möllata ning kui beduiinil vesi otsa saab, veab kaamel ta enda küürude vahel lähima kõrbeoaasini. Oaas ei ole palmisalude ja voolava veega rohelusse uppuv kõrbesaar, nagu meie tavaliselt ette kujutame, vaid lihtsalt koht, kus vesi maapinna lähedusse tuleb ning mõned kaevu ümber püstitatud varjualused. Kaamel on väga hea mäluga, teda väärkohelnud isiku jätab ta meelde surmani ning kui too ettevaatlik pole, siis võib kaamel juhuse saabudes vägagi kättemaksuhimuline olla. Kaamel on ka kõige targem olend araabiamaades:

Kaamel on püha loom

tema teab sadat Jumala nime

inimene kõigest 99

pole siis ime

et ta võib sulle näkku sülitada

pole mõtet tülitada

endast targemaid...

Araabiamaades ei ole mitte naisel keelatud end eksponeerida, vaid hoopis mehel on keelatud naise poole pilku heita. Seega, et mehi mitte hukatusse saata, varjavad naised end musta riidekuhila alla. Musta seetõttu, et kuna veel alles hiljuti valmistati kõik riideesemed beduiinide maal kitsevillast, siis kitsed olid enamasti musta-pruuni värvi, mistõttu riideesemeid just nende värvitoonidega. Väga praktiline, vett on vähe ja tumedad riided ei vaja nii suurt hoolt. Valged riided ja peakatted, mida meiegi kohe kõigepealt lennujaama ametnikel nägime, võrduvad euroopa mehe ülikonnaga ning kesse ikka iga päev ülikonnas ringi käib. Samas – kuna araabia ühendemiraatides elavast 10 miljonist on araablasi ainult 1 miljon, käib enamus mehi ja naisi just oma traditsioonilistes riietes ringi, kuna ainult sel juhul on võimalik endale tähelepanu pöörata. Nad ju teavad, et turistide pead pöörduvad nagu võluväel kui neile valges halatis mees läheneb. Araabia mees käib pea püsti ja on üldse väga uhke hoiakuga. Ta naudib tähelepanu. Ja kui te veel juhtute nägema, millise graatsiaga ta oma lehviva peakatte hõlmad külgedele heidab… ooo jaaa…

Aga, kuna naiste iludusvõistlust araabiamaal korraldada ei saa, siis tehakse seal missivõistluseid kaamelitele. Kriteeriumiks säärejooks, ilusad hambad ning puhas tõug. Võitjad saavad auhinnaks kalleid autosid ja peavõidu saanud kaameliisand on üle öö miljonär. Kes nüüd mõtles kaamelit kasvatama hakata – osa saavad võtta ainult emiraatide kodanikud ja omaani lahe piirkonna kaameliomanikud. Tavalises kaamelite võidujooksus on reeglid leebemad, aga seal tuleb kaameli valikul hästi ettevaatlik olla. Üks tõug pidavat olema selline, et kui võistlemiseks läheb, jookseb küll suure hooga peaaegu finišijooneni, kuid siis tuleb talle mingi mõte pähe, keerab otsa ringi ja paneb padavai tuldud teed tagasi. Võibolla peaks reegleid muutma ja andma eripreemia sellele kaamelile, kes esimesena stardijooneni tagasi jõuab…

Meie esimene korralik kokkupuude araabiamaailma reeglite-kommetega toimus kohe esimesel päeval, kui sõitsime külastama AÜE kõige uhkemat mošeed – šeik Zayedi suur valge mošee kõrgub Abu Dhabis nagu üks tänapäeva maailmaimedest. Zayed bin Sultan Al Nahyan ongi see mees, kes Araabia Ühendemiraatidele aluse pani, ümberkaudsed šeigid kokku kutsus, ühise riigi moodustas, briti impeeriumiga hüvasti jättis ning kelle visioonide ja raha abil kõik need imed ümberringi nähtavaks on muutunud. Giid teadis rääkida, et kui mošee põrandat katva maailma suurima pärsia vaiba kudumine veel pooleli oli, tuli teade, et kõrvalriigis kootakse ka vaipa ning kuna AÜEs on kõik asjad maailma suurimad-kõrgeimad-parimad-kallimad, siis jäeti oma vaiba kudumine pooleli, et oodata ära, mil teiste vaip valmis saab. Et siis enda oma suuremaks kududa. Ja vastavalt vaiba suurusele siis ka mošee suuremaks ehitada. Aga mošeesse sisenemiseks tuli meil naistel end muidugi vastavalt riietada – musta abayasse loomulikult. Kaks tundi 40 kraadist kuuma üleni mustas… aga asi oli seda väärt, sest mošee on ikka tõeliselt kõige-kõige.

Šeik Zayed oli ka see mees, kes teadis, et ka kõrberahvas igatseb enda ümber rohelust ja palme. Tänu spetsiaalsele kastmissüsteemile elab kõrbesaartele rajatud Abu Dhabis nüüdseks üle 140 miljoni datlipalmi. Ühe palmi ülalpidamine maksab aastas umbes 2000 dollarit. Mis on muidugi suht köömes, sest Abu Dhabile kuulub 95% piirkonna naftavarudest… Ja kuigi šeigid ilmselgelt suplevad rahas, on nende kodud jätkuvalt avatud kõigile, kes tunnevad, et sooviksid valitsejaga minna teed jooma ja juttu puhuma. Mingit kollast ajakirjandust ja paleede taga kaameratega varitsemist ei eksisteeri. Inimesel on õigus oma privaatsusele ja eraelule. Šeikidel samuti. Tähelepanelik kodanik näeb niisamagi ära, kui šeik temast mööda sõidab, sest tähtsal isikul on autonumber ühekohaline…

Autoga sõitmas käisime meiegi. Kõrbes. Safaril. Oli 43 kraadi. Päriselt. Ja auto libises kohati päris püstloodis liivaluidetelt alla niiet autos viibinud naisolevused hüsteeriliselt naerma puhkesid. Mitte et see oleks kuidagi rahuldanud araablasest külmaverelist juhti, kes suht lõdva randmega meid düünide vahel-peal-all ringi sõidutas. Tema mõtleb vist tänase päevani, et pole kunagi varem nii väheste emotsioonidega luiterallist osavõtjaid kohanud… Rallile järgnes õhtusöök beduiinide laagris, kohustuslik kaameliga ratsutamine (loe: piinamine) ning henna tätoveering. Naiste kõhutantsu ja meeste ümber enda keskme keerlemist pakuti loomulikult ka. Koos euroopa maitsele sobiva värvimuusikaga.

Dubai on muidugi kõigesuselt maailma kõigem. Seal on kõige rohkem pilvelõhkujaid linna keskmes, kõige kõrgem hotell, kõige kõrgem silla abil ühendatud kaksiktornidega hotell, kõige kõveram pilvelõhkuja, kõige kõrgemal asuv restoran, kõige… jah jaksad sa üldse järge hoida, kui giid sulle need kõiged üksteise otsa ette vuristab. Üks on kindel – kõige rohkem võistlevad araabia ühendemiraadid iseendaga, sest kuigi neil on juba maailma kõrgem hoone Burj Kalifa, siis juba on plaanid tehtud sada meetrit kõrgema hoone ehitamiseks. Mis peaks valmima nii umbes viie aasta pärast. Huvitav, kuidas nad siis Kalifat reklaamima hakkavad? Tom Cruise house? Mission Impossible Tower? Veidike olin ma muidugi pettunud, sest meie vaateplatvorm tornil asus “ainult” poole peal, ehk siis 426 meetri kõrgusel… ma ikka kujutasin ette, et me saame ka seal üleval 828 peal kõõluda… Mis meid aga vaevama jäi, on küsimus – kuidas ometi on need vaesed töömehed suutnud selles pidevalt valitsevas põrgukuumuses kõik need uskumatult pöörase disainiga hooned valmis ehitada? Ja kas nad oma töö eest ka väärilise tasu on saanud…

Minu isiklikud kaks kõrghetke kogu reisi jooksul olid aga hoopis teist laadi. Esimene leidis aset Ferrari maailmas, kus ma lolli peaga kõige kiiremale ameerika mäele ronisin, et siis poolteist minutit autos rappuda, silmad kinni ja käed kramplikult turvapiirde külge klammerdunud. Mul oli tõsiselt tegu, et mitte pead kaela otsast ära kaotada. Kui ma tavaliselt atraktsioonidel kogu kõrist kisama kukun, siis seekord ei tulnud mu suust piuksugi…

Teine juhtum leidis aset lennujaamas, kus ma rõõmsalt liikuval lindil sõitsin ja sõbraga juttu ajasin ning kui siis lint otsa lõppes ei olnud ka minul enam maad jalge all ning sinna ma kõigi oma kodinatega ninali lendasin. Eks iseenda üle naermine olegi kõige tervislikum ning nädalase reisi lõpetuseks täitsa sobilik.