Mitte miski ei sureta Marikeste karakterit...

...paremini välja kui kramplik mõtlemine oma jalgade, käte või pea tegevuse peale. Soovitavalt kõigi kolme peale samaaegselt. Et kui enne tavaliselt tantsisid ikka rõõmu ja lustiga ning laulsid laulu kaasa, siis nüüd pobisevad kõik naised omaette – üks-kaks-kolm-neli, üks-kaks-kolm-neli... Ega siis õppevideo filmimine pole miski naljaasi. Eriti kui värvilisi sukkpükse ka jalas ei ole. Kogu vastutuse õlgadel kandmine paneb vägisi anttikmaailma Atlasele mõtlema ning silme ees kangastub juba täielik fiasko ehk tantsurahva hulgast väljaarvamine ning selle teise kangelase moodi kalju külge aheldamine. Silmad vahivad paaniliselt põrandale joonistatud musti ja siniseid jooni ja ringe ning naeratamisest saab näkku kleebitud irve. Kui ühel versioonil sinul juba natuke midagi välja tuleb, siis kellelgi teisel läheb kohe kindlasti kuskilt vussi. Ja no semantikast me üldse ei räägi... oleme siis ussid või laimajad või hoopis keskid kolmandad. Ja siis pole tegelikult midagi imestada, kui kõigist ülesvõetud klippidest kõik on ’täitsa head’ ja ’päris normaalsed’, aga kui Marikestel lubatakse end lõdvaks lasta, sammude peale mitte mõelda ning ainult karakterit välja mängida, siis on ka tantsul elu sees nigu niuhti. Ei saa meist ikka viimistletud peenmehhaanikaga tantsunukke... Aga kui tantsunaine pärast rasket tantsutööpäevaõhtut enam jalga üle ratta pulga tõsta ei jõua, siis on ta järelikult endast kõik andnud. Võtke või jätke. Tegelt – tehke järele... Ootame põnevusega kõigi nende julgete tantsutruppide etteasteid, kes naiste tantsupeole end siiski Lustilugu ja Laimajat tantsima registreerisid ning nüüd meie õppevideolt õigeid jalgu üles leidma peavad hakkama. Julge naise rind oli igatahes õppevideo tarbeks push-up’idega varustatud... 

Inimene on juba kord niimoodi seatud...

....et ta kohe peab kõikidele asjadele nime andma. Isegi neile asjadele, millel nimi tegelt juba olemas on. No meil on ju esmaspäev ja reede ja pühapäev ja september ja jaanuar jne. Aga ei, igale päevale tuleb ikka veel mingi muu nimetus külge kleepida. Näiteks – Rahvusvaheline Suudlemise päev! Jube hästi kõlab ju. Aga kui ma siis tahaks ka suudelda, onju, ja ma esimesele kõlblikule kandidaadile huuled torus lähenen, mis siis saab? Tema näiteks ei pruugi teada, et on suudlemise päev. Rahvusvaheline. Või siis selline tore päev nagu 9. Septembril oli – Wonderful weirdos day (veidrike päev)... Oleks võind ju ka nina püsti ajada, oma kentsakad kooli-üldse-mitte-sobilikud-riided selga panna ja päevast rõõmu tunda täitsa iseendaks olles. Aga ei, selle asemel konutasin viisakalt tunnis ja allusin süsteemi nõudmistele. Ei miskit veidruste tähistamist. Tegelt on nii, et kuigi eestlased oma karmile oinaste kohtlemisele toetudes täna Mihklipäeva tähistavad (?!), on tänane päev hoopiski World Heart Day ehk Maailma Südamete päev. Eks igaüks suhestub sellesse päevanimesse omamoodi - kas me mõtleme selle all üksildaste südamete klubi meelelahutuskampaaniat, rahva rahaga kinni makstud ravimitootjate südamerohtude propageerimist või hoopis märkame nii ennast kui teisi meie ümber. Südamlikult. Ja jätame oinad täitsa rahule. Seda enam, et kui notsusid juba nagunii jube väheks on jäänud, siis on lootust vähemalt lastele lambaid näidata. Ja keegi peab ju meid nende soojade käpikutega ka varustama. Huvitav, kas käpikute kandmise päeva polegi või? Aga seda ma tean kindlasti, et on olemas Paljajalu kõndimise päev (mis minul kestab päris suure osa aastast) ning Hullude sokkide kandmise päev! Sest on ülemaailmselt teadaolev fakt, et pesumasinad söövad sokke ning pool inimkonnast läheb igal hommikul kodust välja erinevast paarist sokke kandes. Ja nad tunnevad end suurepäraselt. Sest me kõik oleme tegelikult Wonderful Weirdos (fantastilised veidrikud). Mõni meist lihtsalt ei tunnista seda veel endale. Nad ootavad arvatavasti Kapist Välja tulemise päeva, mis on teatavasti 11. oktoobril... Aga mina isiklikult ootan RAHVUSVAHELIST KOHVIPÄEVA!!! Mis on juba ülehomme :) 

Kui tööle ja koju ei tohi närve kaasa võtta...

..siis tantsutrenni võib küll. Jumala igav oleks muidu ju. Absoluutselt ei ajaks närvi, kui keegi sulle rusikaga ribidesse toksab või küünarnuki pealt liha küünte alla ajab. Või siis kui oled aasta(kümne)id ühte teatud tantsu jalgadesse tuupinud ning suutnud suure vaevaga meelde jätta, millal on käed puusas ja millal seelikus, ühekorraga kogu tants jälle ümber tehakse. Noh ikka nii, et kui enne olid puusas siis nüüd on seelikus või siis vastupidi või siis mõlemat korraga... no ei aja ju närvi! Ega tegelikult on rahvatantsija elu ikka põnev. Seda tantsude pidevat ümbertegemist võib viimasel ajal lausa reegliks pidada või siis vähemalt mingiks äraspidi murfismiks. Aga kuna rahvatantsija on väga võimekas ja ääretult loominguline, siis võib juhtuda, et vana tantsu uueks tantsimisel ning selle vidusse võtmisel avastad iseendas näiteks täiega koomilise karaktertantsija, kes äkitselt keset tantsu seisab nigu Kolhoositar, kel Tööline parasjagu käe alt minema kadunud... Ja teisal on sinu koha peal kiirendusega video, mis rahvatantsija keeles tähendab, et kui teised teevad kaks sammu, siis sina teed neli... Ja ega sellest pole ka tegelt mitte midagi, et kogu see juhmerdus tuleb järgmisel trennil niimoodi videosse saada, et ülejäänud naissoost tantsurahvas suudaks meie jalgade kepsutamist vaadates aimu saada, kuda see tants siis ikkagi käima peab. Peab vist ikka selle värviliste sukkpükste variandi kasuks otsustama... et kuna minu koht on seal vasakult teine, siis ma jälgin kogu tantsu saatel vaat neid punaseid sukkpükse... või siis siniseid... või tegelt olin ma hoopis lilla... Ei tea, kas järgmine kord peaks närvid ikkagi maha jätma... 

Kui ma nüüd tahaksin midagi ilusat öelda...

...tänase Palamuse laadaleediks olemise peale, siis jääksin nähtavasti valetamisega vahele. Nojah. Mulle on alati mõistatuseks jäänud need tohutult suured laadad ja see melu ja kõik see rahvamass, kes sinna kokku voorib. Aga kuna Palamuse on päris kaua vastu pidanud, siis järelikult on kellelgi teda vaja. Mina isiklikult tundsin end täna küll täiesti kääbuskasvu eksinud kutsikana, kui ma kogu selle massi sees üritasin vajalikku kohta uimerdada. Silmad maas ja aju iga hetk lühiühendusse langemas, niiet koperdasin omaenese lapse otsa... no ei näinud ju... apsaluutselt mingi ajurakuke ei mäleta mul hetkel, mida seal laada peal müüdi... ah ei, Mari-Malleke tõi mulle halvaad :) kuna meie kallis juhendaja arvas meie närtsivaid nägusid vaadates, et meid tuleks kuidagimoodi elule turgutada. Egas kultuuriprogrammi täitmine pole mingi kerge ülesanne. Pool kaksteist esimene tantsupeo reklaamüritus. Ikka seesama, mille proovi me pimenägemist harjutades paar ööd tagasi tegime. Ja nagu arvata võis, ei tulnud nende sirgete ridade moodustamisest välja mitte muhvigi. Kogu mass kargles kaerajaani täitsa suvalistes kohtades. Ja ma arvan, et publik mõtles, et nii peabki olema. Ja oma suureks meelehärmiks pean nentima, et meiemarikeste ussitamise tants on oma värskuse minetanud... ei mingeid kestvaid kiiduavaldusi... Aga kogu tantsurahva kiituseks peab ütlema, et hoolimata kuumaastikust, mutimullahunnikutest ja tiigi-poole-kaldu-kiskuvast rohuplatsist, saime oma reklaam-kujund-tantsulavastusega täitsa normilt hakkama. Keegi ei minestanud. Ja tegelikult on nii, et kui rahvatantsija ka enne esinemist kõiksugu hädade küüsis vaevleb või niisama tülpind näoga tühjusse vahib, siis esinema mineku hetkel toimub täielik transformatsioon. Rahvas näeb särtsakat ja naerusuist esinejat... no muidugi juhul kui tuul tutti näkku kinni ei puhu või nina päikesest krimpsus ja silmad kissis ei ole... nagu täna. Ja kui laadal kõigepealt sigadusega hakkama saadakse, seejärel toimub lõputu õudus, et sigaduse tegijate autasustamine, millele järgneb õudne lõpp ehk rahvatantsijate esinemine... siis on ju tegelt täitsa tore, kui pärast meid Jüri Homenja esinema hakkab... Vaat see oli nüüd küll esimest korda – Marikesed Homenja soojendusbändiks. Maailma praktika näitab, et vahel saab ’kuulsuste’ sissejuhatajatest hoopis kõvema kaliibriga tegija. Niiet jääme ootama kutset Tallinna Ninasarvikulaadale või Pärnu Rahvatantsijate Weekendile või... ei, tegelt on nii, et ma pean nüüd valetama õppima, et kui järgmine suur laadaesinemine on, siis oskan end kuidagi kõrvale nihverdada. Noh, et jalg on haige või peast soe või seelik suureks jäänud... Sest kuigi on täitsa tore vahepeal oma särtsakaid Mari-tantse rahvale ette kanda, ei kuulu tänane päev otsa Palamusel konutamine isegi mitte top neljakümne ridadesse. Olematutest vahetekstidest rääkimata. Siiski-siiski – oma lembehetke sain ma ikkagi kätte: armas kiilipaar istus mul kõigepealt õlal, seejärel pea peal ja tegeles maailma vanima ja ainsa elu edasiviiva tegevusega. Kõik muu ongi ju tegelikult üks tühi töö ja vaimu närimine... 

Üks tont käib ringi mööda Jõgevamaad...

... ja selle tondi nimi on tantsulavastus. Ega ei saa ju ometi rahvatantsijat lasta niisama lavale või platsile esinema. Ei-ei, tuleb ikka suure massiga peale sõita, kõik ümberkaudsed rahvatantsuga tegelevad kollektiivid kokku ajada ja lavastama hakata. Mida segasem, seda parem. Pole tähtis, et rahva silmad selles suures segasummasuvilas mingit mustrit nagunii eriti ei märka... kui seda ’rahvast’ muidugi üleüldse on... Oluline on, et suurel juhil ja õpetajal on võimalus oma vabal ajal paberile kritseldatud joonised ja visioonid ellu viia. Vahel tundub mulle küll juba, et rahvatantsijana olen nigu katsejänes. Küll kamandatakse meid nädalavahetusel ühte kaugesse kohta, siis jälle öö hakul teise. Et seal siis loojuva päikese taustal mutimullahunnikute otsa koperdades järjekordne ’visioon’ helikiirusel selgeks õppida. Noh, et oleks mida rahvamassidele ette kanda. Ei-ei, ei tule veel naiste tantsupidu sel nädalavahetusel... kõik see mass Jõgevamaa rahvatantsijaid tegi täna öösel proovi selle nimel, et kunstiteos ette kanda... Palamuse laadal. Jajah, selsamal, kus inimesi meeletute massidena piki Palamuse küla voorib ning kaubalettidelt head ja paremat noosib. Eks kindlasti eksib mõni neist ka kiriku taha, muuseumi ja aida vahelisele muruplatsile, mille me juba nii kenasti poolenisti rohuvabaks kratsisime... laialiaetud mullahunnikutest rääkimata. Sest ega rahvatantsijal nagunii midagi muud teha ei ole, kui pimedas omaenese jalge otsa koperdades tantsupartnerit otsida. Ja selge on see, et kuna naiste tantsupeo reklaamüritused alles algavad, siis jõuame me veel igasugu tantsulavastusi ette võtta – kadripäevaks ja mardipäevaks ja luutsinapäevaks ja neitsimaarjapäevaks ja vastlapäevaks ja... Harjutame mustreid nii et maa must. Ja kuna õhtud on meil nüüd juba pimedad, siis võib arvata, et meil varsti kuues meel välja areneb või siis vähemalt pimedas-nägemise-silmad... Noh, hea küll. Eks me elame selle üle, rahvatantsija on ju sitke (ja ega tal peret ja tööd ju pole ning ühtki muud harrastust ka mitte).  Ainult et keegi võiks kiiremas korras end pakkuda kõigi nende tantsulavastuste niinimetatud vahetekstide kirjutajaks... Kui me just peame selles tsirkuses osalema, teeme seda siis vähemalt stiilselt.