...manab teile silme ette pildi pea peal seisvatest ja jalgadest kinni
hoidvatest inimestest, siis võite ette kujutada, mismoodi ma ennast tänases
tantsutrennis tundsin. Kuigi meie kiituseks peab ütlema, et juba üsna mitu trenni on Marikesi kohal täiskoosseis ehk 14 tüdrikut, mistõttu koolimaja väike
saal ääretult kitsukene näib... ja tantsu ajal üsna tihti enda küljest naabri
etteulatuvaid kehaosi leida võib... aga meie juhendajale on see küll väga mokka
mööda. Selge see, et parem ikka küünarnukitunne kui kujuteldav tantsupartner. Võibolla
näeb mõni tants vahetevahel ka tantsu moodi välja. Täna siiski mitte. Kui oleks
publik olnud, siis need oleks ammu laiali jooksnud ja raha tagasi küsinud. Ükskõik
siis, kummalt poolt. Millegipärast kerib end taas kord üles paanikaeelne
olukord, kus nagu enam vähem käppa saadud tantsusammud täiesti vussi lähevad,
mingist omast kohast pole juttugi ja tantsupartneri pilgus peegeldub siiras
hämmeldus, justkui peaksid sa tegema midagi muud, mida sa parasjagu tegid. Arvatavasti
mängib oma osa ka see, et hilisteismelistel Maridel seisab pooleteise nädala
pärast ees suur sünnipäev ning nagu noored ikka, kavatseme kutsuda terve kamba
külalisi kohale. Aga ega siis pidu saa lihtsalt nii pidada, et kutsud rahva
kohale, istud teleka taha ja krõbistad snäkke – ikka organiseerima peab. Kõik snäkid
tuleb enne ära mekkida – kas see siga on parem kui too teine, kas võtta roosat
või oranži, kas kutse teha niipidi või naapidi… No ja kui siis ajupoolkerad
lühisesse löövad, pole mingit lootust neid kiiresti töökorda saada. Elektrikud ka
kõik praegu tormikahjustusi likvideerimas… Igatahes jäi mulle täiesti
arusaamatuks see oletatavalt hiiglama raske liikuva stendi mittevedamine või
siis vedamine ja kuhu vedamine ja mismoodi ja üleüldse ei saand ma muhvigi aru,
millal ma ikkagi seda stendi tegema hakkan… Peaasi, et mitte äraspidi. Kujutate
nüüd ette, kui kõik külalised peavad stendi lugemiseks pea peal seisma hakkama…
Tuleb vist restarti teha.
Wednesday, October 30, 2013
Sunday, October 20, 2013
Rumeenia on kontrastide maa...
…pakkudes mulle möödunud
nädala jooksul nii rohkelt üllatusi, et mu aju kõvaketas vaevu vastu pidas. Kõigepealt
rabas meile südaöösel lennujaama vastu tulnud pisemat kasvu rumeenia mees eestist
tulnud naisterahvaid mõlemale põsele mahlaka musi vajutamisega, misjärel ta
meie rasked kohvrid enda kätte võttis ning meil ei jäänud muud üle kui
kultuurišokist tummadena talle autoni järgneda. Oma 100km kaugusel oleva
hotelli poole vurades märkasime, et teeäärsed lille-puuvilja-juurikaletid on
avatud ööpäevaringselt (tädike toolil istumas ka öösel kell pool kaks) ning kolmas ja kogu reisi vältel üha rohkem
hämmastust pakkunud fakt oli tõdemus, et Rumeenia on üleküllastatud… kodutute
koertega. Neid vedeles igal pool – pealinna keskväljakul, juurikalettide
läheduses, suvalistes kohtades teed ületamas, üksi ja mitmekesi, kutsikatega ja
piimast tilkuvate nisadega kurval ilmel süüa lunimas. Hotellis magamisest ei
tulnudki eriti midagi välja, sest koerad pidasid katkematut vestlust saabunud
kentsakate külaliste teemal. Meid lühikese vahepeatuse ajal teel Brasovisse
külastanud külmast lõdiseva ja lonkava koera pilk jääb mind vist veel kauaks
ajaks kummitama...
Kõigile neile aga,
kes Tallinna tänavate auklikkuse üle avalikku debatti peavad, soovitan ma –
minge Rumeeniasse. Sealse 20tuhande elanikuga Moreeni linna tänavad annavad ükskõik
millisele eesti metsateele silmad ette. Ja Bukaresti parkimispoliitikast
ei saa aru ka kõige parema tahtmise juures, peamine moto näib olevat – pargin
sinna, kuhu mahub, kas keegi teine pärast enne mind sõitma saab, pole oluline.
Jalgrattureid
ei märganud. Küll aga hobuvankreid. Rumeenias on isegi oma liiklusmärk –
hobuvankriga sõit keelatud :) Üheks kõige sagedamini esinevaks liiklusmärgiks tundus
aga olevat ’järsk kurv vasakule/paremale’ – seda eriti Transilvaania
piirkonnas. Pärast tunde kestnud kaardilugeja sõitu, ehk ’hoiame vasakule, siis
paremale, nüüd natuke allamäge, nüüd taas ülespoole’, tundus Dracula kodukant
Bran asuvat maailma lõpus. Sõit sinna oli muidugi katsumusi väärt. Brani loss
on vaatamisväärsus omaette, kas siis Dracula hõngu seal keegi tunneb või mitte. Otse kivist välja kasvava muinasjutuliselt sopilise kuningalossi sisemuse vaatamiseks anti meile napilt tunnike - mina oleks seal veetnud vähemalt mitu päeva.
Ja muidugi mäed, minu salaarmastus… 1200 meetri kõrgusel on õhul hoopis teine
mekk ja siis ei tundu mäeküljele kinnitatud Brasovi linna nimesilt ainult
populistliku Hollywoodi jäljendamisena. Kahjuks ei ole Biserica Neagră ehk Musta Kiriku haldajad vist veel aru saanud, et selline
kultuuriväärtus peaks igal ajal avatud olema. Meie rumeenlasest võõrustaja
ütles, et sinna sissepääsemine on õnneküsimus. Meil seda õnne ei olnud. Küllap oli
Draculal sellega midagi pistmist… igatahes on tema hingust näha pildil, kus ma
lossikalju kivide energiat tunnetada üritan – kõik ülejäänud 500 fotot mu
kaameras on täiesti selged, ausõna…
Nagu kõik lõunamaalased, armastavad ka
rumeenlased süüa, palju ja pikalt, kui lõunalauda ikka istutakse, siis niipea
sealt ei tõusta. Veinist ei hakka üldse rääkimagi. Ma pole siiamaani aru
saanud, mis imeväega inimesed seda haput ja kuiva märjukest liitrite kaupa juua
suudavad… Aga toidud on neil väga maitsvad, eestlasele on ehk pisut harjumatu
lambaliha kõrvale maisimanna pudrupallikesi manustada (sama tunne peegeldus
muide ka norrakate nägudelt), ning supi kõrvale tšillikauna hammustamine toob
kogenematule pisarad silma ja tulekahju kurku, kuid üldkokkuvõttes mõjub neli
tundi lõunat, millele paari tunni pärast järgneb sama pikk ja sama rikkalik
õhtusöök, vähemalt minu tervisele laastavalt. Te ei taha teada, kui palju kordi
ma rumeenia tualette külastasin… ja kui palju hõrke roogi tänu sellele
maitsmata jäi ;) Iga kord, kui ettekandja minu poolenisti täis
toidutaldriku ära viis, mõtlesin kõigi nende koerte peale, kes väljas ringi
hulguvad ning soovisin kõigest südamest, et kogu see toiduülejääk olekski sõna-sõnalt
doggie bag ning päästaks ehk nii
mõnegi eksinud koerahinge.
ärge saage valesti aru - see on kõigest eelroog...
And last but not least – kõige teravama
kontrastitorke andis Rumeenia ’rahva isa’ Nicolae Ceaușescu
suurusehullustuse kõige pompoossem ja judinaid tekitavam näide ehk Parlamendihoone
Bukarestis, mida isa ise hellitavalt Rahva Majaks – Casa Poporului – kutsus. Ma pole küll käinud ei Louvre’i
lossis ega Buckingham’i palees, kuid nende ehitamise annan ma omaaegsetele valitsejatele
andeks, need kannavad endas vähemalt kultuurihõngu. Bukaresti Palee
marmorseinad ja marmortrepid, arutu nikerduste ja sümbolite segasumm kõrvuti
rooma ja kreeka sammastega kerkib siseneja pea kohale kui Dracula kummitus,
tuletades meelde vaesuses rügavat rumeenia rahvast, samal ajal kui tema
valitsejad kullas püherdasid... Tuleb tuttav ette, kas pole. Kogu reisi
magustoiduks oli aga suure hulga uute sõprade leidmine – nii rumeeniast kui
kõigist meie projektis osalenud seitsmest erinevast euroopa riigist. Õpetajad on
enamasti igal pool sarnased – jooksevad endil jalad rakku, mässates kõiksugu
projektide ja üritustega, kõike seda ikka noore põlvkonna harimise nimel. Sekka
saab siis ka ise maailma näha. Et taas kord tõdeda – there’s no place like home...
Saturday, October 5, 2013
Kultuurišokk...
…käitub üsna
sarnaselt paanikahooga – ründab ootamatult ja täie rauaga. Eile käisin
õpetajate päeva puhul meie kallis pealinnas balletti vaatamas. Luikede järve
loomulikult. Eks Nuustakul käimisest olen varasemaltki vestnud, nüüd siis sain
omal nahal tunda, mis tähendab, kui minu kõrges vanuses ja maailma näinud
silmadega esmakordselt kodumaa esindusteatrisse sisse astuda. Balletiteatri saali
sisenedes voolas minu peale mühinal kogu ajaloo ja kultuurivulkaani laava. Süda
läks pahaks ja pea käis ringi. Kunst kuulub rahvale – ütleb kiri lava kohal. Selles
saalis tundsin, milline tõde selle taga tegelikult peitub. Teatri- ja
laulukunsti leiutamisest saati on valitsev klass aru saanud, et rahvale on
tsirkust vaja. Muusikud ja tantsijad on vältimatu abivahend rahva harimisel ja
ohjeldamisel. Ruumi pompoossus, pea kohal kõrguv laemaaling, kroonlühter,
kõrged astmed, eestlaslik tagasihoidlikkus või siis stalinlik klassitsism - kuidas kellelegi - kõrvuti väikese suurilmasädelusega –
suurepärane eelmäng etendusele. Tšaikovski kõlab selles ruumis kui rusikas
silmaauku. Veidi draamat, lõbusat vahepala a la ’väikeste luikede tants’!,
pisut suursugusust ja metsasarvede möiret ning loomulikult tšellode mahe
kurbus. Tunnistan ausalt – ballett ei kuulu minu lemmikute hulka, kuigi
viimasel ajal rahvatantsuga tegeledes olen omal nahal tunda saanud, misasi on
plié ja see teine asi mille nime ma ei mäleta… aga Luikede järv oli tõesti ilus
vaatepilt. Väga kaunis etendus. Dirigent vehkis enda soengu segamini, sooliviiulit
mina orkestri hulgast üles ei leidnud, küllap oli ta dirigendi külje all lavaservas
peidus :) ning mina ei suutnud oma silmi lahti saada…
meestantsijate tuharalihastelt… Pagan võtaks neid heledaid retuuse…
Üldkokkuvõttes oli kultuuriliselt ääretult hariv õhtupoolik. Sain muuhulgas
teada, et kohvi kõrvale pakutaval küpsisel esinevat äratuntava moega
hallitust nimetatakse meie pealinnas šokolaadiks. Ja meie siin maal ostame Kalevi šoksi poest hingehinnaga – endal kodus saia ja leiva peal seda va šokolaadi täiesti
piisavalt…
Subscribe to:
Posts (Atom)