Hetke lumm...

Seisan keset Rahva Raamatut, valjuhäälditest kostuvad selle laulu algusakordid, mida ma viimased kolm nädalat vahelduva eduga päevad otsa kuulanud olen. Kuna tegu ei ole looga, mida raadiokanalitest tavaliselt kuulda võiks, olen hämmeldusest keeletu, seisan suu pärani ja mõtlen, millise matemaatilise valemi järgi mulle  praegu seda laulu mängitakse. ’Where do I begin to tell the story of how great a love can be…’

Astun omaenese mõtetesse komberdades Kaubamaja liikuvale trepile, tõstan silmad ja näen sind allapoole laskumas. Meie silmad püsivad üksteise küljes sõnatus kahekõnes kuni me möödume. Me ei tervita, ei nooguta… siis tuleb mul meelde, et keha elushoidmiseks pean ma hingama…

Loen Zeppelini ülakorruse puupingil Dan Browni raamatust ’Digital Fortress’ mehe kirjeldust – pikk, tumedapealine, tahtejõulise näo ja roheliste silmadega – kui ma silmad tõstan, möödub minust mees, mind pilguga seirates – pikk, tumedapealine, roheliste silmadega…

Näen unes koera. Puhtatõulise krantsi ja taksikoera segu. Sügan teda kõhu alt, mille peale koer naerab nagu kookaburra. Tartu Taskusse sisenedes jalutab see koer mulle vastu, taamalt kostab noorte inimeste ohjeldamatut naeru…

Seisan Mutso bussipeatuses. Pärast paaripäevast eemalolekut ootan rõõmujoovastust kojusaabumisest, kuid tegelikult tunnen end kui autsaider, fookusest väljas, võõras. Mõtete tagaseinas trummeldab laul Jambalaya. Buss tuleb, teeb ukse lahti ja raadiost laulab mulle Mati Nuude rõõmsalt ’tahaks tantsida apelsinimajja, õnn on see, kui leiad oma Jambolaya’…

Ehk on emotsioonid nüüdseks nii palju settinud...

…et võib möödunud jaanipäevast juba kirjutada. Et ootajatele mitte rohkem närvidele käia ja saaks ära öeldud selle, mis südamel. Jah, tegelikult ma ei oodanud selle aasta jaani kohe üldse mitte. Ega ma ei oota teda eriti kunagi. Selline suuremat sorti rahvamöll ei ole koht, kus ma ilmtingimata olla tahaksin. Viimasel kahel aastal on mind aga peaaegu vaat et vägisi asja sisse keerlema kistud. Eelmine aasta siis Hardi oma hullumeelse lauluperformansi ideega, mille järelkajad siiani kõrvu kostuvad :) ja sel aastal muidugi Marikeste lubadus pidu oma jõududega ära teha. Oli selle organiseerimisega kuidas oli, aga üle kivide ja kändude see asi ära tehtud sai. Ning nagu tavaliselt – kui õppustel on raske olnud, siis lahing läheb nagu lepse reega. Seekord sai ka ilmatellimus õigeaegselt sisse antud, sest ma ei mäleta, et jaanilaupäeval oleks selline super soe ja kaunis suveilm olnud. Päike siras meile tantsu ajal üle varemeteseina otse silma, mistõttu enamus tantsuajast vähemalt mina küll ainult tunde järgi tantsisin, sest silmade lahti hoidmine oli võimatu. Samas mõtlesin ise selle peale, et tegelikult tantsin ma Marikestega koos omaenda kodukandi rahvale lausa esimest korda. Oma kolmeaastase karjääri jooksul olen ma muudkui ühelt võistluselt ja tantsupeolt teisele kepsutanud, selline tunne, nagu tegeleks võistlusspordiga… Kui nüüd kristalselt aus olla, siis ma arvan, et ega kedagi nii väga eriti ei huvitanud küll need lavalaudadel jalga kõpsutavad Marikesed, aga no vanast ajast peaks inimesed ikka mäletama, et jaanitulel rahvakunsti esitatakse. Noorema publiku jaoks on muidugi see nagu muuseumikülastus, õnneks oli batuut sealsamas kõrval olemas, küllap nad väga suurt traumat meie tantsunumbritest ei saanud. Mida ei saa kahjuks öelda meie täielikult metsa läinud laulunumbri kohta… Ma veel ekstra käisin oma süntekat kodust toomas ja puha… Mis parata, mitut jumalat korraga teenida ei tasu – seekordne lauluperformans läks ikka täiega aia taha. Õnneks kaugemale kui kaks meetrit lavalaudadest keegi ei kuulnud ka midagi ja no selle aja peale olid kõigi pilgud juba süttiva leedotule poole pööratud. Tuli oli võimas. Ma nii kõrget jaanituld polegi vist enne näinud, kahjuks põles ta madalaks lausa loetud minutite jooksul. Ma ei või pead anda, aga kohalikud keeled teadsid rääkida, nagu oleks tule hakatuseks olnud vanast kultuurimajast välja toodud puidupraht. Kui nii, siis tuleb loota, et leedotulega vana jäädavalt selja taha jäetud sai ning meie kultuurimajale helged tulevikupäevad koidavad. Kus siis ikka korralikult proovi teha, enne kui jaanitulele esinema minna… Lisaks vapustavalt kaunile täiskuule, mis meil ka ekstratellimusena kohale saabus, oli aga Marikestel veel üks pisike plaan – keskööl tuli taevasse lennutada. Ega meist keegi ei tulnud vist küll selle pealegi, et osad inimesed sellest kuulutusel leiduvast hüüdlausest pisut teisiti aru saavad. Igatahes leidus päris mitu lapsukest ja mitte nii väga noort, kes tõsisel ilmel küsisid – aga millal siis ilutulestik tuleb? Ju ma olen ikka päris imelik, aga mina küll ei tahaks jaaniõhtul taevast lõhestavat piksemürinat teha. Meie plaan nägi hoopis ette hiina soovilaternate üles lennutamist. Ja seda me ka tegime. Paar tosinat valgusetäppi idataevasse uuele päikesetõusule vastu lendamas – see oli nägemist väärt pilt. Pühkis meelest kõik eelnenud apsakad ja erimeelsused. Tuletas meelde, milleks me sinna Laiuse lossivaremetesse üldse tulnud olime…

Ei tule teist ja paremat maailma me jaoks. Nii nagu ühtki tegu ei tõsta ümber.

Tuul ja taevas täna teine on kui eile.

Ei ühtki tuge väljaspool me hapraid piire.

Valgus vaid.

Aastal 1986...

…tegin ma Viljandi kultuurikooli sisseastumiskatseid. Koorijuhi erialale. Tuli esitada mingi muusikapala. Mina mängisin Raimond Valgre lugu „Ma loodan et saan sellest üle“, akordionil. Õppejõud küsis, miks selline laul… ma vastasin, et see on mu absoluutne lemmik Valgre lugudest. Oleks ma toona teadnud, et sellest loost minu elu lugu saab… Aasta 1982, Laiuse kultuurimajas esineb ansambel Apelsin, muuhulgas lauldakse ka laulu „Aeg ei peatu“… 1989, Sulev Luik ja „Muinaslugu muusikas“ teatritükis  „Valge tee kutse“ … aeg peatub ning ma ei kujuta ette, et seda laulu oleks võimalik kuidagi teisiti laulda. 2003 ja Laiuse kirik, Kait Tamra ja Tajo Kadajas kummardavad Alenderi poole. Kui „Nii vaikseks kõik on jäänud“ alustab kontserti, siis vahepalana kõlab Tamra enese loomingust „Oma saar“. Nii kaunis, nii omane, nii tohutult nukker… 1988, maikuu, Tähtvere laululava, levimuusikapäevad  ja siis Mattiiseni viis isamaalist laulu. „Sind surmani“. Kunileiu ja Koidula kõige südantlõhestavam viis meelde tuletada, mis on kodu, kus on kodu, kus on kodumaa… Kõik see kokku oli minu tänane pärastlõuna Laiuse kirikus, kus Ivo Linna laulis Antti Kammiste geniaalsete klaverimängunäppude alt kostuvate muusikahelide saatel kõiki neid eelnimetatud laule ja mõningaid veel. Aeg mitte ainult ei peatunud, vaid sikutas mind erinevate eluetappide vahel nagu käpiknukku. Hea, et eluga pääsesin. Emotsionaalselt läbi nagu läti raha…