Teen ettepaneku lõpetada igasugune sõnavõtmine

Mine tea, missugused häirivad sõnad või poliitiliselt ebakorrektsed väljendid niimoodi üle huulte võivad tulla. Kui veel must-valgel kirjas juhtub olema, siis pole kõva kõrvakuulmise taha pugemisest ka mitte mingit kasu. Siinkohal ei hakka ma üldse meenutamagi seda eesti maakeelset ja aastakümneid kasutusel olnud tumeda nahavärviga inimest tähistavat sõna, mida teatud põhjustel enam kasutada ei tohi. Ei-ei. Asi on hoopis tõsisem. Tänane uudis andis mõista, et ameeriklased oma võrdse kohtlemise ja jumala-eest-mitte-kellelegi näpuganäitamise ärahoidmiseks on meist kõigist sammukese palju kaugemale astunud. Ja meie eesti sõnakuulelik ja kõigile meeldida püüdev valitsus peaks sealt kiiremas korras eeskuju võtma. Kõiki keelekasutusega tegelevate ministeeriumide ametnikke ootab ees tõsine tööpõld välja selgitamaks, missugune oleks poliitiliselt korrektne eesti keel, mis mitte kellegi mõtet, südant ja meelt ei riivaks. Ameeriklased on otsa lahti teinud ning rong on veerema lükatud. Näiteks ei tohi ameerika suurimas metropolis lapsed oma eksamitöödes enam kasutada selliseid sõnu nagu dinosaurus (sest see viitab evolutsioonile ning äärmuskristlased tunneksid end solvatuna) või tantsima (kuna osa usuliikumisi on tantsimise vastu) või abielulahutus (kuna siis tunnevad end halvasti lapsed, kelle vanemad on lahutatud) või kuulsused (kadedus, kadedus!) või popmuusika (mõned lapsed seda ju ei kuula!).  Iseenesestmõistetavalt ei kuulu korraliku inimese sõnapruuki taolised sõnad nagu halloween ja nõiad (paganlusest oleme ju lahti saanud!), vaesus (ei ole vaja inimestele asjatut ängi põhjustada), haigused (kuidas te ennast tunneksite, kui teie jutupartner lobiseb sundimatult vähist, aga teil on kodus vähki põdev sugulane), UFO-d (ammu oleks aeg ’Salatomikutest’ omad järeldused teha), kodutud (kes on ju tegelikult hoopis ’maailmakodanikud’), puhkus (kõik inimesed ei saa ju ometigi puhkust veeta, keegi peab tööd ka tegema, aga seda poleks vaja nii laialt kuulutada) või sünnipäevad (jehoova tunnistajad on ammu nendest üle saanud, saagu siis teised ka). Omalt poolt lisaksin siia ritta kohe kõigepealt sõnad valitsus (sest tänapäeval ei lase ükski normaalne inimene end valitseda – meil on rahva võim), maksud (täiesti pimedast keskajast pärit igand, kus valitsejad, keda enam ju ei eksisteeri, omaenese heaks äraolemiseks rahvast kurnasid ning neilt viimsegi välja pressisid), suveaeg (täielikult represseeriv inimeste suhtes, kellele meeldib talv) ning töötamine (kuna meil on tohutu hulk inimesi, kelle jaoks ei leidu tööd, siis mõjub neile pideva alandamisena jutt sellest, kuidas inimesed käivad tööl ja saavad palka). Ja niikaua, kuni pole selge, missugused sõnad on poliitiliselt korrektsed ning ei ärrita mitte ühtegi mõtlevat inimest, tuleks enne mõelda ja alles siis öelda. Või üldse tasa olla. Mmmmmm…. (palun vabandust kõigi inimeste käest, kes tervislikel põhjustel ei saa öelda tähte M)

Kas annab kevadväsimus tunda või siis tuleb immuunsüsteemi tugevdama hakata...

... aga igatahes sai minu vaene arvuti täna endale korraliku viirusešoki. Rääkimata omanikust. Õnnetus tavaliselt ei hüüa tulles, aga arvutis hüüab küll! Teeb lausa hobusehirnatuse, misjärel viskab ekraaninurka punaselt vilkuva hoiatuse – teie arvuti on ohus! Hea küll, tavaliselt saab minu truu NOD32 igasugu troojate ja ussidega ja muude satikatega hakkama, seekord aga sain mina isiklikult nagu puuga pähe, kui kogu muu töö korrapealt mu eest kadus, raadio kinni lülitus ning ekraanile ilmus tekst – Internet Security Virus on avastanud teie arvutist ohtliku sissetungija, teie faile laetakse Interneti kaudu alla ja tellige endale kohe täielik viirusetõrje! No ma siis muudkui vaatasin seda ja teist ja kolmandat kohaleplinkivat teadet ning ei suutnud muhvigi aru saada, miks ma peaksin mingi uue viirusetõrje endale alla laadima, või õigemini ostma, ning miks minu enda olemasolevad programmid juba viirusega nakatatud on ning avaneda ei taha. Loll nagu lauajalg, öeldakse selle kohta. Paanika kasvas ikka mitu megabitti sekundis. Õnneks on mul arvutiasjanduse suurimaks turvaelemendiks mu oma poeg, kes mulle õige suuna kätte näitas. Selgus, et see nii-nimetatud viirusetõrje programm ise ongi hoopis viirus, mis siis nagu hunt lambanahas üritas minu arvutisse endale pesa teha. Ja loomulikult on netis olemas õpetused, kuidas sellisel puhul käituda. Nojaah. Aga kui mul oleks kodus ainult üks arvuti olnud, ning mul poleks mingit võimalust nakatumata arvutiga netis surfata… mis siis? Igatahes sai õpetusi järgides asjal sabast kinni… seniks, kuni selgus, et ka seda liba-viirusetõrje eemaldamiseks ette nähtud viirusetõrjet ei saa efektiivselt kasutada ilma esmalt dollareid välja käimata. Nokk kinni, saba lahti. Surfame siis veel netis ja otsime muid võimalusi. Järgmise tõrjeprogrammiga läks niipalju õnneks, et oli 14-päevane vaba proovikasutuse aeg ette nähtud. Selle abil õnnestus vist kõik need 31 keskmise tasemega rünnakut ning mitusada väiksemat nähvitsat selleks korraks elimineerida. Lisaks lasin kogu kupatuse veel läbi skännida ka eelnevalt eksisteerinud viirusetõrjeprogrammidel. Et siis nagu profülaktika mõttes. Praegu toimib. Missugusest turvaaugust see ISV minu arvutisse küll sisse puges, ei oska ma välja mõelda. Kahtlase info otsimisega ma eriti ei tegele, alla ka midagi ei lae ning enamasti vaatan klippegi ainult YouTube’is. Ja on neil viirusekirjutajatel ikka nahhaalsust – tahavad paratsetamooli nime all puhast tsüaniidi pähe määrida. Et neil luu kurku kinni jääks!

Undiaania ehk Hüvasti, kuldne kirjanikukarjäär...

Ma pole üldse kindel, kas ma peaksin järgneva kirja panema või oleks nii minu enese kui teiste huvides kogu lugu maha vaikida. Samas väidab vanasõna, et "julge hundi rind on rasvane" ning ei räägi sõnakestki uuema aja lisandist "... ja kuuliauke täis", sestap tuleb ikka julgus rindu võtta ning kõik ausalt ära rääkida. Või siis õigemini kirja panna nii nagu need tänased sündmused minu vanadusnõtruse käes vaevlevasse mälusoppi kinnistusid. Hiljem üles kerkida võivad süüdistused või kohtukutsed tuleb nähtavasti kas alla neelata või häbelikult pareerida, tuletades lugejaile meelde, et käesoleva kirjatüki näol on tegu lihtsalt suvalise kirjandusliku katsetusega, mis suures osas minu enese kujutluse vili. "Kujutlusvõime on tunduvalt tähtsam kui teadmised", väitis juba Einstein ja ega keegi ei taha ometi temaga vaidlema hakata.

Aga alustagem algusest. Ma pole kunagi eriti pidanud rahvakogunemistest, ei suurtest ega väikestest, ning isegi mõte seltskondlikust ühiskirjutamisest toob mulle külmajudinad seljale. Ometigi otsustasin ma hetke ajel jaatavalt vastata kutsele osaleda kirjandusklubi kokkusaamisel Betti Alveri muuseumis. Endale truuks jäädes üritasin kõigepealt vaikselt nurgas seistes ja raamatut lugedes märkamatuks jääda, kuid kui ruumis viibib ainult kaheksa inimest, siis muutub see ühel hetkel võimatuks. Tegelikult tundsin ma kohaolijatest põhjalikumalt ainult ühte. Teiste nimesid ma ehk isegi teadsin, kuid ei mäletanud. Ametlikku tutvumistseremooniat õnneks siiski läbi ei mängitud, nii jäi ära ka kohustuslik vastasmängija turvaruumi sisenemine. Diskussioon käis ümber Undi ja tema "Via Regia". Ühel hetkel tekkis muidugi vajadus ka minu kommentaaride järele ning kuigi mul oleks olnud varnast võtta isiklikud kogemused nii Undi kui tema poola vaimuga, ei suutnud ma täiesti ootuspäraselt millegi targaga eriti lagedale tulla. Kaasvestlejad see-eest olid kodutöö kenasti ära teinud ning arendasid vestlust suurepärase sujuvusega minu kohmetust esinemisest hoolimata. Kuid ära hõiska enne õhtut! Oleks ma teadnud, et kohapeal ka tegelikult kirjutama tuleb hakata, oleksin poole pealt ära läinud... Nüüd polnud aga pääsu ning umbes kümne minuti jooksul täitis linnulennupiltidega täispikitud tuba ainult sulepeade kahin. Kirsiks tordi peal oli muidugi valminud jutukeste ettelugemine. Tajusin täie selgusega, et kirjandusega pole minu päevakajalistel pamfletikestel küll mingit pistmist, kuid koosoleku protokollija ametisse sobin ma suurepäraselt. Koju tagasi jõudes tundsin tungivat vajadust iseenda üle naermise järele ning sel ainsal põhjusel ilmutan muuseumis kirjutatud jutukatsetuse ka sõbralikule virtuaalseltskonnale. Palun. Te just lugesite seda.