Mul on kohe kahju, et bussisõiduromantikast...

...ei tea kõik need autodega rõõmsalt ringi vuravad inimesed mitte tuhkagi.

Esiteks peab bussisõitja olema ilmastikukindel. Pole ju võimalik välisuksest välja ja autouksest sisse hüpata kogu aeg. Mine tea, kui kaua buss hilineb või mis pöörde meie vahelduva pilvisusega ilm võtta võib. Mina täna näiteks sain korraliku õppetunni, sest hommikul läksin hurraaga ja suvekleidiga maailma peale rändama ning ma polnud üldse valmis pärastlõunaseks Ida-Virumaa sügisburgaaks... Kah mul kogend bussisõitja...

Teiseks kohtub bussisõidu ajal ikka igasugu inimtüüpidega. Bussisõitjate klann on kohe omaette nähtus, me võiks Näguderaamatus oma klubi teha. Pole mingit probleemi võhivõõrale inimesele kogu oma elu lugu ära rääkida, valitsust kiruda või kohaliku küla kuulujutte üle maailma laiali levitada. Bussijuhid on ka super – no on mõnel ikka meeles, et eelmisel nädalal keegi marjakorjamisest rääkis, et nädal hiljem küsida, kas marjad ikka korjatud said. Või kas kampsun valmis on. Või siis rääkida vaimupuudega inimesega nii veetlevalt, et võiks vabalt sotsiaalosakonda tööle kandideerida.

Kolmandaks faktoriks on muidugi laia spektriga muusikavalik. Mis siin salata – nii raadiojaam kui helitugevuse skaala on bussijuhile otsa ette kirjutatud. Vahel kisub ikka eriti romantiliseks, kui hommikul Elmar laulab ja juttu puhub. Autodest kostuv bassi mürtsumine ja diskotümps ei saa romantikale ligilähedalegi...

Neljas ja ehk isegi suurima kaaluga faktor on... aegluubis ja stiilis tunne-oma-kodumaad edasi veeremine. Autojuhil vaesekesel pole aega kuhugi mujale vaadata kui ainult enda ette tee peale ja kõrvalsõitjatel on samuti silmad otsaette liimitud ning sõrmenukid kinni hoidmisest valged. Bussis seevastu saab rahulikult möödavoolavat eestimaad nautida, kõik kured põllu peal üle lugeda, möödavuravate autode kohta arvet pidada, kuu ja päikese näivat liikumist taevavõlvil jälgida, paar korda undki näha... ups, jälle jäin huvitavast bussivestlusest ilma ning mingil põhjusel ei mäleta ma sugugi, oli see nüüd Elmar või Uuno, aga seekord ma oma peatusest siiski veel mööda ei sõitnud.