…on alati
mu nõrk koht olnud. Juba ainult mõte tuhandepealise massi sisse sukeldumisest
tekitab mul külmajudinaid. Aga kuna ma sellest sügisest alates neljal päeval
nädalas ööpäevaringne pealinna elanik olen ja seda lausa Kadrioru lossi
läheduses, siis tuleb ju ometi suurlinna ahvatlustest osa saada. Eriti kui neid
tasuta jagatakse. Eile õhtul näiteks jalutas Kadriorus ringi valgus. Siniheleroheline
valgus. Oli väga ilus. Ja võib-olla see ilu ja muusika kooskõla, mis seal
valitses, aitas kuidagi tasakaalustada nende inimhordide energiat, mis kogu
selle ilu ümber ussina lookles. Igastahes läksin ma oma loppis nägu ja tilkuvat
nina ignoreerides vapralt üritusest osa võtma ja hea oli… Taukari laulmist ma
näiteks polnudki enne livena kuulnud ja täitsa ok oli see ujuvsaarekese
kontsert. Eriti Vastupandamatu… muidugi… Aga õhtu nael oli minu jaoks jällegi
Smilers. Mulle hakkab vaikselt tunduma, et ma mingi paadund fänn juba. No kui
ikka suve jooksul kolm korda ühe bändi kontserdil käia, siis see on minu jaoks
juba imelik. Ja ega polnudki üldse oluline, et seekord ma lavast suht kaugel
olin, eks ma lülitasin oma sisemise mikrofoni sisse ja kuulasin ikka ainult
muusikat. Pärast oli ilus tuletikk ka… see ilutulestik siis.
Aga muidu
on pealinna elu suht okei. Veel mõned kuud tagasi oleksin ma siinkohal
iseendale kirglikult vastu vaielnud ja osutanud oma vastumeelsusele linnaelu ja
melu ja alfaldi ja trammikolina suhtes. Kusjuures trammid kolisevad jah. Poole ööni
ja varasest hommikust alates. Ja kasse pole üldse näha kusagil… Aga mingi
imevalemiga olen leidnud oma hetke missiooni selles armsas eksperimenteerivas Gaia
koolis, kus taas kord mind mitukümmend särasilma ootavad ja mul läheb täitsa
meelest ära, et ma olen keset Eesti suurimat linna, ümbritsetuna sadadest
tuhandetest inimenergiatest, kolisevatest ja mürisevatest masinatest ja tonnide
kaupa betoonist… Kuhu see eksperiment mind viib ja mis sellest kõigest saab, on
müsteerium. Aga see polegi oluline. Oluline on teekond. Ja see on küll täiesti
uus rada…
