..oli mul vaja rahvusvahelist projekti. Tegelt
oli päris hea, et meid siia ööhämaruses korralik ports maha prantsatas ning ma olen
kahevahel, kas ma oleksin Sillamäele üksinda üldse julenud tulla. Hommikuvalgus paljastas
mind öösel vallanud veidra tunde tagamaad – Sillamäe on koht kus aeg on seisma
jäänud. Või siis tagasi keeratud. Seistes tänavaveerel ning vaadates neid
peaaegu ühesuguseid stalinistlikke majakesi üksteise kõrvale ilmumas, kujutlesin elavalt ette, kuidas elu
siin seitsmekümnendatel veeres. Ma peaaegu ootasin, millise tänavanurga tagant
mulle vene sõdurid vastu marsivad… Aga kui kogu see kriipindus kõrvale jätta,
siis on Sillamäe selline tore koht, kus elab ja töötab meie fantastiline Irina. Kui ma
temaga esimest korda Islandil kohtusin, tundsin kohe, et mingi projekt meil
temaga tuleb. Tuli. Rahvusvaheline. Teemaks mitteformaalne õpe formaalses
koolis. Minu Gaia kool ja Irina Sillamäe vanalinna kool on super lahedad näited
just sellisest mitteformaalse hariduse rakendamisest meie koolisüsteemis. Noh et
lapsed oleksid koolis ikka õnnelikud ka. Sest nüüd pärast seda hullu PISA testi
laulavad valitsuse liikmed kui ühest suust, et kui super on meie koolisüsteem ja kuidas meie lapsed
on imeliselt targad… kamoon… no tegid testi. Ja kas te ikka panite tähele kes
esikolmikus on? Jajah. Singapur. Jaapan. Hiina. Kommentaarid on liigsed. Aga üldse
mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid sellest kuidas me täna ise
mitteformaalset õpet tegime – on ju täitsa tore kui keset lõunasööki kohvikus
tuleb kõlaritest nii särtsakas hispaaniakeelne laul, mida mitte vaikselt laua
taga kuulata ei passi vaid jalad nagu iseenesest tantsule veavad. Ja sellest,
kuidas iga korraliku projekti juurde kuulub kindlasti lõõgastav spa külastus. Tund
aega jakuzas annab päris hea idee poolkaaluta oleku saavutamisest, kui ainult
natuke harjutada. Kui ma ikka tulevikus plaanin Marsile lennata, siis peaksin
vist spade ahelkülastajaks hakkama. Ikka treeningu mõttes. Aga pilte pole mul jutule
lisada sel lihtsal põhjusel, et kuna ma oma fotoka hingeelu ikka veel nii hästi
ei tunne, siis andis ta mulle täna pärast paari pildi klõpsamist
tagasihoidlikult teada, et aku tühi on. Mul on veel palju arenguruumi. Homme vallutame
koos hullude leedu ja islandi naistega kõrvalküla – Kohtla-Järve. Mitteformaalselt.
No comments:
Post a Comment