Monday, August 1, 2016

Transformatsioon...

...on täielik bitch. Seda kohe kindlasti. Ja pole mingit vahet, kas muutumise protsess kestab nädalaid, kuid, või siis ainult paar päeva. Tegelikult ma muidugi kahtlustan, et sellega on nagu kiire sünnitusega – saad küll uue olevuse oma kehast ruttu välja, aga siis vallutavad sind vappekrambid, süda läigib ja pole aimugi, mida peaks selle süütu ja puhta maimukesega peale hakkama.
transformatsiooni definitsioon võro keeles (klõpsas Indrek Laanetu)

Viimased neli päeva möödusid mul Hundiallikal. Just ALLIKAL, mitte SILMAL. Nagu mu sõbrannad väga tabavalt ütlesid, veeres meie eluke ökokempsude ja puukallistajate maal. Seal, kus loodus on osake meist enesest ja vastupidi. Kus raha ei ole jumal ja kus hingede nägemine ning neist rääkimine on jumala normaalne nähtus, mitte ei pööra kellegi silmi pahupidi. Mis pahupidi sai pööratud, oli hoopis minu enese mina. Sest seekordne Gaia akadeemia kursusetsükkel tegeles enese avastamise ja enese paigutumisega kõiksusesse. Olen viimasel ajal hoidunud seda tüüpi kirjatükkide avalikkusse paiskamisest, sest see on selline õrn ja intiimne teema, no umbes nagu räägiks oma valulikust menstruatsioonitsüklist või paljastaks kogemata oma seksuaalfantaasiate objekti. Kuna aga kõik Hundiallikal toimunu oli niigi avalik ja hing oma paljususes sai kõigi silme all ribadeks kistud nagu hunnik punaseid sametlinte, siis… mis seal ikka.
ei ole vaja elada koos loodusega või loodusega tasakaalus - me ise olemegi loodus, me kõik oleme üks 


meil on elu keset metsa... või siis seekord kuuse all viietärni hotellis - õhkjahutus, kahene tuba, unelaul ritsikate esituses tasuta pluss kõik muud mugavused  (fotojahil oli Indrek Laanetu)
Algas kõik muidugi suitsukattega ja väga pehmelt, et noh, teeme natuke füüsilist tööd, seome mõned lindikesed puude külge ja tõmbame selle tipi üles. Asjasse mittepühendatuile teadmiseks – tipi on indiaanlaste telk, mille nimetus inglise keelde tulnud Lakota indiaanlastelt ning selle katmiseks kasutasid pärisrahvad loomanahku. Meie jätsime loomad kõik ellu ning tipikate oli meil riidest. Selguse huvides peab muidugi mainima ka seda, et tipi ülespanek vajab väga pikka planeerimist. Sellel ajal kui mehed seda planeerivad, jõuavad naised näiteks kõik lõpetamist vajavad tööd ära teha, siis kohale tulla ja tipi üles panna. No tegelt päris nii ei olnud, meil ikka mehed tegid suurema töö ära, aga päris omapärane oli see tunne küll kui kolmikjalga nööri pidi üles sai sikutatud. Hmm.

Teisel päeval enam midagi läbi lillede ei toimunud. Šamaani trumm võeti välja ja algas rännak iseenese allmaailma, oma väeolendit otsima. Kõlab täitsa vahvalt, kas pole. Paned silmad kinni, keskendud hingamisele ning trummi ühtlase, südamelööke meenutava tagumise saatel lased meeled rändama. Jajah. Mingeid juhendeid pole ju. Iseennast pead usaldama. Uskuma, et sinu meel teab ja oskab ja suudab ja saab passilauast läbi ka ilma passita. Idee on hea, kuid kahjuks oleme me oma argises maailmas nii omadega puntrasse aetud, et vabaks laskmise korral perutab iseloom kui hull hobune koplis ringi ning miskist rännakust pole juttugi. Minuga nii õnneks ei läinud. Šamaanitrummil on mulle mingi imeline vägi, umbes nagu morse – mine sinna, tõtta tänna, tule seie, võta toda… igastahes juhtus nii, et suurel kiirusel erivärvilistest rõngastest ümbritsetud musta auku spiraalselt keerlemine õnnestus mul jube hästi ning kui minu juurde oli lennanud mu väeloom, kelleks on kassinäoga nahkhiir, siis ainus võimalus musta augu puhul on loomulikult sellest läbi lennata. Teise reaalsusesse. Jälle tore onju. Tripp missugune ja seda täiesti selge meelega, ilma igasugu mõnuaineteta. Konks peitub selles, et… tagasi tuleb tulla. Siia reaalsusesse. Mitte sinna teise. Kuna tegu oli esmakordse nii võimsa rännakuga, siis olin ma ilmselgelt päris tüki aega kontaktivõimetu. Ma ei saanud üldse aru, mis asja ma siin enam ajan. Õhtul sellesama trummi kutsel pimetrummis osalemine loksutas lõpuks paika teadmise, et osa minust ei ole enam kunagi see, mis ta oli.
Toomas sellise trummiga on ohtlik kooslus - selle tulemusel võib midagi pöördumatut valla pääseda 

Kolmas päev algas šokiteraapiaga. Mina olen teadagi see, kes enda ümber soomusrüü ketrand ning kellelgi ennast puudutada ei lase. No ei meeldi mulle. Tekivad igasugu tunded ja siis ma pean neile reageerima ja üleüldse on parem, kui keegi mind ei puuduta. Peale mõne üksiku erandi. Seda jah. Aga nüüd pandi mind põrandale pikali, anti käsk lõdvestuda ning siis pidavat viis inimest asuma minu käsi ja jalgu ja pead silitama, paitama, puudutama ja see kõik olevat jumala tore ja nauditav. Tule jumal appi. Ja muide, selle harjutuse nimeks on… ämblik! Prrr. Kuna ma aga olin juba natuke teiseks olevuseks saanud, siis otsustasin seekord, et ei põgene ära toanurka ja ei teeskle nähtamatut. Lasin sel kõigel hoopis sündida. A kuidas ma ellu jäin? Mul aju lülitas ennast välja. Minu mina tõusis mu keha kohale, vaatas, mis imetegu sellega sünnib ning minu õnneks ei võtnud üldse sõna. Sest tunne oli see, mida lubati. Kõiksusse lahustuvuse tunne. Ülim nauding. Ja järjekordselt sai tükkideks kistud üks osa minust. Ning kui ma mõtlesin, et ehk on selleks päevaks kõik, siis… Järk-järgult kisuti pinnale, toodi valguse kätte, paljastati ja tükeldati päris mitu zip failidena aju tolmustesse tagatoa nurkadesse kunagi varjule pandud asjad. Sel hetkel hakkas mulle kohale jõudma, et Hundiallikalt ma vist sellesama Rainena küll tagasi ei tule… tuli minna ja mitu ringi ümber stuupa teha. 
stuupa sümboliseerib viit põhielementi - maa, vesi, tuli, õhk ja eeter... selle ümber ringide tegemine on äärmiselt rahustava toimega 

ah mis armas Maaema ehk Gaia 

Neljas päev pani asjale pitseri. Esiteks puistas meile teadmiseteri Ahto Kaasik, rääkides pärimusest ja sellest, kes meie ise selle pärimuse sees oleme ning seejärel sain ma ilmutuse. Lõunasöögi pausi ajal, kus me kenasti õue keskel väega kõrgendikul istume ning sööme ja seejärel oma nõud ilusti ka ära peseme, nägin ma just selle pesemise faasi lõppedes järgmist pilti – meie peade kohal pidasid võitlust üks kulliline ja vares. Muudkui haakisid end teineteise külge, kuni ma nägin, kuidas nad pisut eemale rohuaasale maha prantsatasid. Ja sinna jäidki. Varstimaid ilmus kohale teine kull (või kotkas…) ning asus kukkumise koha peal tiirutama. Kutsusin siis meie mentori endaga kaasa, et lähme vaatame, millega tegu. Leidsime rohu seest üksteise külge kinni jäänud kulli ja varese, kes meid nähes viimase jõupingutusega end lõpuks lahti rebisid ning haavatuna kahte lehte laiali lendasid. Sain aru, et mul ei ole mingit võimalust enam varesena edasi elada. Ja kui siis hetked hiljem Hundiallikale kohale jõudis ameerika Arizona piirkonna indiaanipärimuse kandja Rupert Encinas, indiaaninimega Lendav Kotkas, et meile indiaanlaste saatusest rääkida ning meiega tipi sissepühitsemise tseremoonia läbi viia, ei olnud ma enam isegi üllatunud mitte. Tseremoonia ise algas päikeseloojangul ehk siis õhtul kell üheksa ning lõppes pärast päikese tõusu ehk hommikul kell seitse. Ruperti elujaatus ja elu armastus on piiritu. Tema jaoks on kõik sama tähtis, kogu maailm oma mitmekesisuses. Ei ole vahet, kas tegu on sipelga või valge inimesega. Me kõik oleme üks.
sule ja trummiga maailma ravimas (klõpsas Indrek Laanetu)
maailmakõiksus oma hingematvas ilus (ikka Indrek)


Mis ma siis nüüd peale hakkan? Ega ma veel ei tea, aga üks on kindel – kui ma siiamaani käisin ringi sellise suht koleda ja sarvilise tõuguna, mees nagu Raine, siis nüüd saab minust naine. Ja mitte tavaline, vaid kohe selline ilus, suure sinise liblika sarnane. Naine. Nii om.  
Indrek pluss Indrek (üks sättis kivid tasakaalu ja teine jäädvustas hetke)

No comments:

Post a Comment